Vanemprokurör Sirje Merilo: kannatanu võibki etteheitvalt riigi otsa vaadata

Vanemprokurör Sirje Merilo hinnangul peab kannatanule andma senisest rohkem infot. Foto: Vladislav Musakko

See nädal on ohvrite nädal, mille idee sai alguse Ameerika ühendriikides 1981. aastal, kui president Ronald Reagan allkirjastas ohvrite õiguste kaitsmise nädala väljakuulutamise proklamatsiooni. Teemanädala puhul andis intervjuu Viru ringkonnaprokuratuuri Rakvere osakonna vanemprokurör Sirje Merilo.

Prokuratuur tegeleb kriminaalasjadega, aga kriminaalprotsessid on võistlevad, mis tähendab, et tulem sõltub nii prokuröri kui ka süüdistatavate ja kannatanute kaitsjate osavusest.

Tulemus ei sõltu niivõrd kellegi sõnaosavusest kui just sellest, kui palju ja kui kindlaid tõendeid õnnestub koguda kohtueelsel menetlusel.

Tõenditest on väga tähtsal kohal eeluurimisel antud ütlused, aga olen lühikese aja jooksul puutunud kokku olukordadega, kus süüdistatav loobub eeluurimisel antud tõenditest ehk ütlustest ja muudab oma ütlusi. Kui palju see protsessi mõjutab?

See, et kohtueelsel menetlusel antud ütlused ei ole sada protsenti samad, mida võime kohtusaalis kuulda, prokuröre väga ei üllata. Puudutab see siis süüdistatavat, tunnistajat, kannatanut. Võistlevas menetluses otsustab mõni hoopis teist juttu rääkida, kui seda, mida ta uurijale on rääkinud. Kriminaalmenetlus on sellele üles ehitatud. Me peame sellega arvestama. Süüdistataval on õigus ütlusi üldse mitte anda. Ja nii koledalt, kui see ka ei kõla – süüdistataval on õigus ka valetada. See tähendab, et seda õigust ei ole, aga vastutusele teda valetamise eest ka võtta ei saa. Ja tihtipeale seda nad kohtusaalis kasutavad. Esimese ehmatusega on otsustatud uurijale tõtt rääkida, siis on oma "veast" aru saadud ja hakatud mõtlema sobivaid legende, mida me kohtusaalis kuuleme. Võistlevas menetluses saame kasutada kohtueelses menetluses antud ütlusi ainult kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja esitada küsimuse, et kohtueelsel menetlusel rääkisite ühtmoodi, miks te täna teistmoodi räägite? Siis sõltub, kas osatakse seda põhjendada või mitte. Reeglina ei osata. See tähendab seda, et kogu see tõend kaotab oma väärtuse – tema ütlused kaovad tõendite paketist ära. Mitte kunagi ei minda kohtusse ainult ühe tõendiga, näiteks sellega, et süüdistatav tunnistab oma süüd. Seal kõrval on alati veel tõendeid. Küsimus on, kas nendest piisab.

Süüdistatavaid kohtusaalis jälginuna kahtlen, kas nad niinimetatud oma veast ise ikka aru saavad, pigem lähtub ütluste muutmine kaitsjate, täpsemalt öeldes vandeadvokaatide soovitusest.

Ma ei julge advokaatidest nii halvasti mõelda. Ja ega väga ole ka põhjust. Advokaat peab olema oma kaitsealuse positsioonil. Ma ei usu, ma ei taha uskuda, et on olemas mõnda advokaati, kes õpetab oma kaitsealust valetama. Välistatud see muidugi ei ole, aga see läheb vastuollu advokaadi eetikaga. Advokaatidel on samamoodi nagu prokuröridel oma eetikakoodeksid, oma tõekspidamised. Ma arvan, et algatus tuleb ikkagi süüdistatavalt, kes pakub välja oma versiooni, mida kaitsja peab toetama.

Kunagi avanes mul võimalus küsida vandeadvokaat Leon Glikmanilt, et kui kaitsealune tunnistab talle, et ma tapsin küll, kuid ei taha, et see kohtus välja tuleks, siis lugupeetud vandeadvokaat ütles, et see ei ole mitte ainult eetika küsimus, vaid ta viitas ka mingisugustele rahvusvahelistele õigusaktidele. Ta arutles edasi, et millal ta saaks kliendivastaselt sekkuda, ja arvas, et saaks seda teha alles siis, kui saab teatavaks, et tema kaitsealune plaanib juba uut mõrva.

Kui advokaat või kaitsja peaks kallutama oma kaitsealust valetama, siis ta ju sisuliselt õhutab kuriteole. Kinnitan, et süüdistatavad on ise üsna nutikad. Ka ilma advokaatideta.

Mulle on jäänud mulje, et advokaatide eesmärk ei ole see, et süütu inimene ei saaks karistada, vaid eesmärk on süüdistatav puhtaks pesta. Kuidas teile tundub, mida kohtusaalis seal vastaslauas tehakse?

Mulle tundub, et advokaat teeb oma tööd. Ja kui advokaat kõiki vastuolusid ja kõiki võimalusi ära ei kasutaks, veel kord toonitan, kui ta ei lähe oma eetilistest piiridest välja, kui ta ei kihuta oma kaitsealust valetama ega paku talle ise versioone, siis sinnamaani ongi kõik korras. Võistlev menetlus ja kuritegude tõendamine ongi päris keeruline. Tõendamise piirid on seadusega väga täpselt ette antud ja tunnistan, et ega see prokuröri jaoks ei olegi kerge. Aga ega see ei peagi kerge olema.

Olete pidanud ise kohtus loobuma nii tapmis- kui ka mõrvasüüdistusest ja asendama selle röövimissüüdistusega. Ega ohver ei ole mitte ainult see vanamemm, kes ära tapeti, vaid kannatanud on ka tapetu lähedased. Kuidas nad asja suhtuvad, kui teavad, et nende lähedane leiti pärast kahe noormehe lahkumist torke- ja peksmishaavadega vereloigus surnuna, aga süüdistus tuleb hoopis röövimises?

Kannatanu võibki etteheitvalt riigi otsa vaadata. Kannatanu ei pea juurdlema selle üle, et kas ja kui palju oli politseil ja prokuratuuril tõendamiseks võimalusi.

Kui palju tuleb ette, et kannatanu heidab ette prokuratuurile ja uurimisele, et te pole teinud oma tööd piisavalt hästi?

Lausa ette heitma tulnud, arvan, et on väga vähesed. Kindlasti on rohkem neid, kes kodus lähedaste ringis seda arutavad. Raskete kuritegude puhul julgen küll väita, et nende menetlemisel teeb prokuratuur ja politsei oma võimete piires kõik. Alati ei õnnestu kuriteo toimepanijat välja selgitada või piisavalt tõendeid koguda. Ja täpselt sama pettunud nagu kannatanud on siis ka uurijad ja prokurörid.

Kannatanule on vaja informatsiooni. Ta peab aru saama, miks nii läks. Mida oli võimalik teha, mida ei olnud, mis sai takistuseks? Kannatanu peab olema kogu aeg informeeritud. Sellest praegu jääbki võibolla natukene puudu. Ja siis tulevadki need etteheited, kui kannatanu ei tea piisavalt. Neile jääb mulje, et kui nendega pole mitu kuud ühendust võetud, järelikult politsei ja prokuratuur ei tee midagi. Kui kannatanu ise küsib, siis me anname seda informatsiooni ka praegu nii palju kui võimalik. Küll aga peaksime ise vahepeal kannatanuga ühendust võtma, näitamaks, et me pole teda ära unustanud.

Teades prokuratuuri ja politsei töökoormust, pakun, et pigem ikka kannatanu peaks ise asja vastu huvi tundma. Ent kui paljud kannatanud tulevad kohtusaali protsessi jälgima? Üks istung võib kesta terve päeva, aga protsess tervikuna võib kesta isegi aastaid.

Kannatanule ei saa ette heita seda, et ta ise piisavalt aktiivselt ei küsi, mis asjast saanud on. See peaks tegelikult olema vastupidi. Kui ma olen kannatanu, mind on korra üle kuulatud, ma ei tea juriidikast mitte midagi ja ma ei tea, mis edasi saama hakkab, kas minuga võetakse ühendust, kes võtab – siis on midagi valesti. Seepärast on kannatanute teema praegu nii aktuaalne. Me peaksime nii prokuratuuri, politsei kui ka kohtu poole pealt kannatanu rohkem fookusesse tõstma. See, et meil kõigil on palju tööd, loomulikult on palju ja kõike ei jõua, aga see ei ole kannatanu jaoks õigustus. Me peame oskama end kannatanu olukorda panna ja kannatanuks võime sattuda ise. Me peame käituma nii, nagu sooviksime, et meiega käitutaks, kui oleme kannatanud. Seepärast on prokuratuur väga värskelt välja töötanud kannatanu kohtlemise parima praktika juhendi. Sellesse on koondatud kannatanu kohtlemise põhimõtted. See on juhiseks kõigile, kes puutuvad kokku kriminaalmenetlusega ja kannatanutega.

Näen, et see juhend on tõesti mahukas. Kas see on ka järgitav? On ju prokuratuuril ja politseil üsna palju tegemist kriminaalasjade uurimisega, ja neid asju ei ole mitte üks ega kaks, vaid kümneid.

Väidan, et selles juhendis ei ole põhimõtteliselt midagi uut ja enamikku nõuetest oleme täitnud ka seni iga päev. Lihtsalt nüüd on see meelespea kompaktselt kirja pandud.

Mis on need põhipunktid selles dokumendis, mida kannatanu peaks teadma? Mida võiks kannatanu oodata riigiasutuste töötajate käitumisest?

Kannatanul on õigus eeldada, et temaga suheldakse nii politseis, prokuratuuris kui kohtus lugupidavalt. Tal on õigus eeldada, et ta kuulatakse ära. Kannatanul on õigus saada infot kogu menetluse kestel. Kui menetleja pole ise seda infot andnud, siis kannatanul on õigus seda küsida. Kannatanul on õigus kriminaalmenetluses esitada oma rahalised nõuded. See on riigilõivuvaba. Ja esitamisel peavad teda menetleja ja prokurör abistama. Kannatanul on õigus osaleda kohtumenetluses. Võistlevas menetluses prokurörid reeglina suhtlevad enne istungeid kannatanutega. Ja seda ikka selleks, et kannatanutel kohtusaalis kergem oleks. Et nad teaksid, mis seal toimuma hakkab. On mõistetav, kui kannatanu ei soovi kohtusse tulla, eriti raskete isikuvastaste või seksuaalkuritegude korral, aga kahjuks ei ole see võistlevas menetluses võimalik, välja arvatud mõned üksikud erandid. Minul prokurörina on alati kergem, kui kohtusaalis on ka kannatanu. Minu palve neile on alati, et kui vähegi võimalik, olla kohtusaalis kogu istungi aja. Üks argument on, et süüdistataval on palju keerulisem valetada, kui kohtusaalis istub kannatanu, kes teab, kuidas tegelikult asjad olid. Ja enamus kannatanuid on kohtusaalis istungi lõpuni ka olnud. Kui kannatanu näeb ise kogu protsessi, siis see annab talle lõpuks mingi selgusetunde ja aitab tal pärast endaga paremini hakkama saada.

Kui paljud kannatanud saavad palgata vandeadvokaadi end kohtusaalis esindama?

Väga vähesed palkavad. Ma ei leia ka, et see oleks probleem. Kui ma prokurörina näen, et kannatanul oleks kaitsja abi vaja, siis me saame riigi poolt ka advokaadi määrata. Enamikul juhtudel abistab kohtus kannatanut prokurör, ja seda ülesannet püüame ka täita. Kui kannatanu küsib, kas võtta advokaat või mitte, siis seda soovitust on prokuröril üsna keeruline anda.

Mida inimesed võiksid rusikareeglina teada, kui nemad või nende lähedased satuvad kuriteo ohvriks?

Kui keegi satub kuriteo ohvriks, siis palve on nii ruttu kui võimalik teatada politseisse. Ja tähtis on vastastikune usaldus – kui kannatanuga usalduslikku suhet ei teki, siis on keeruline ka prokuröril kohtus.