Juhtkiri: viimane lapsepõlv

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Kevad on käes ja kooliaasta saab kohe varsti läbi. Sellele viitavad ka suuremates koolides toimuvad tutipeod, kus abituriendid saavad enne pingelist eksamiperioodi veel viimast korda end lõdvaks lasta: siduda pähe patsipaelad ja tõmmata jalga põlvikud, puhuda seebimulle ja pritsida veepüstolist kaaslasi. Täiesti seaduslikult.

Tutipeod on selles mõttes pisut veidrad, et inimesed, kes on peaaegu täiskasvanud, kehastuvad lasteks, samas aga käituvad nad lapsi karikeerides – “päris” lapsed enamasti avalikult lärmata ei tohi. Vajalikul hetkel väikeste laste vanemad tõenäoliselt sekkuvad ning selgitavad võsukestele viisakalt käitumise reegleid ja muid häid tavasid.

Aga las nad siis olla, need tutid. Kuniks noored ise on huvitatud tutitamisest, võiks see traditsioon ikka veel elada. Igav ju, kui kogu aeg on üks hall argipäev. Teistel ka huvitav vaadata neid tutipidulisi ja oma aega meenutada. Kolme gümnaasiumiaasta peale on kaks lollimängimist – kümnendas klassis rebaste ristimine ja abituuriumis tutipidu – vaat et isegi vähe.

Siiski võib öelda, et gümnaasiumi lõpuga lapsepõlv veel päriselt ei lõppe. On üsna filosoofiline arutleda selle üle, millal saab inimene täiskasvanuks, kuid kindel on see, et täiskasvamine ei toimu üleöö gümnaasiumi lõppedes. Kõik saab alguse siiski vastutusest ja oskusest iseendaga hakkama saada. Tänapäeva maailmas pole mingi haruldus kohtuda inimesega, kes pealtnäha küll täiskasvanu, kuid oma tegudes ja sõnades laps mis laps. Nagu igavene tutipäev, jääb üle vaid põlvikud jalga tõmmata.

On üsna filosoofiline arutleda selle üle, millal saab inimene täiskasvanuks, kuid kindel on see, et täiskasvamine ei toimu üleöö gümnaasiumi lõppedes.

Kõikidele abiturientidele soovib Virumaa Teataja aga teravat mõistust ja sulge algaval eksamiperioodil. Eksamid on üüratult tähtis asi, aga need mööduvad siiski ruttu. Mööduvad nii teolt kui ka tähtsuselt. Siis tulevad juba uued proovikivid ja mured ning ajutine eksamipinge näib kõige järgneva kõrval lapsemäng.

Võib tunduda isegi veider, kuidas selline nähtus nagu gümnaasiumi lõpp üldse kuidagi muret tekitav võis näida. Sellepärast, et päris elu ei ole igavene tutipidu.

Tagasi üles