Kui vale on mõte

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Ma olen üks neist õnnetutest (või hoopis õnnelikest) inimestest, kes tavaliselt und ei näe. Või õigemini ilmselt ikka näen, aga ärgates pole midagi meeles. Korra aastas ehk mäletan ja siis on küll selline tunne, et parem oleks mitte mäletada. Ning üha hullemaks lähevad need mäletamised.

Eelmise nädala esmaspäeva hommikul ärkasin külma higiga kaetult. Mäletasin. Mingi koht oli, mulle tundmatu. Õige pisut meenutas nagu Vallimäe orgu, aga mitte päris. Igal juhul oli üks künkake, millel seisis viis mantlites ja kaabudes meest. Ja künkakese ees orus oli haudvaikne liikumatu rahvamass.

Ühtäkki võtsid künkal seisvad mehed kaabud peast ja viskasid need rahva sekka. Kaabud muutusid teravaservalisteks tapariistadeks ja lõikusid keereldes inimihudesse. Üks kaabu lendu lastud, võeti peast järgmine ja järgmine. Rahvamass oli endiselt liikumatu, ehkki verd lendas ja voolas ojadena. Ainus heli oli lendavate kaabude vihin, mis siiani selgelt kõrvus, ja ainus liikumine kehade kukkumine.