Need valimised määravad Euroopa tuleviku

Jaak Madison.

FOTO: Mihkel Maripuu/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Euroopa Parlamendi valimiste kampaania on vaikselt, kuid jõuetult tuure kogumas. Põhiline tähelepanu ühiskonnas on koondunud koalitsioonikõneluste ja uue valitsuse suunas, mis on täiesti mõistetav. Erakonnad on riigikogu valimistega end nii rahaliselt kui ka vaimselt tühjaks pigistanud ning Eesti esindamine Euroopa Parlamendis ei ole primaarne enamiku jaoks. Kuid see ei tähenda, et see oleks ebaoluline. Vastupidi – Euroopa Parlamendist johtub väga palju – kogu Euroopa tulevik.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti esindus Euroopa Parlamendis ei ole suur, vaid kuus liiget 751-st. Suurbritannia lahkumisega peaks Eesti saama juurde ühe koha ja Euroopa Parlament muutuma väiksemaks – järele jääb “vaid” 705 liiget. Samas Eesti proportsioonid selles koosluses eriti ei muutu. Kuid seda enam on oluline, kes need Eesti esindajad on. Kelle asja nad tegelikult ajavad? Kellele kulpi löövad ja truudust vannuvad? Kas on väga vahet, kes on Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed, kui enamik neist ajavad nii-öelda “ühtse Euroopa” ehk föderalistide asja?

Selle mõistmiseks ka lihtinimese tasemel, kes ehk ei hooli kevadistest valimistest, tuleb selgitada puust ja punaseks meetodil. Suurimad poliitilised fraktsioonid Euroopa Parlamendis on ALDE (liberaalid, kuhu kuuluvad nii reformierakondlased kui ka keskerakondlased, näiteks Urmas Paet ja Yana Toom), sotsialistid (väga punased, Eestist üks sotside liige seal), EPP (rahvapartei, kus tugevasti segunenud konservatiivid liberaalidega, Eestist kuulub sinna Isamaa, kuid kogu fraktsioon on nagu vabaerakond).

Tagasi üles