Repliik: vanad head tuttavad

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Kohe algab Jazz­kaar. Jazz pole laiatarbekaup ega puuduta igaüht, aga ka mitte gurmeekaup, mille eest makstakse hingehinda ja mis sobib ka siis, kui seda ei mõista. Jazz on seal vahepeal, tal on üsna varjatud pesapaik, sest ta polegi huvitatud, et kõik ta leiaksid.

Minu isa oli kirglik jazz’i-sõber. Kui mu lapsepõlves mängis kodus muusika, millest ma midagi aru ei saanud, siis selgitas isa mulle kannatlikult, mis on teema, mis variatsioonid, mis improvisatsioon, aga mida see lapsele tähendas. Pööritasin silmi ja panin ajama.

Nüüd tean, et isa jazz’i-armastus elab minus edasi. Ainult et selle teadmiseni läks hulk aastaid. Mis siis. Jazz on imedemaa, mille kohta Ornette Coleman, äge muusik, on leidlikult öelnud: see on stiil, kus üht ja sama nooti võib mängida õhtust õhtusse – ja iga kord isemoodi.