Saada vihje

Toidu-, meedia- ja ökopaastust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja ja Viru praost Tauno Toompuu.
EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja ja Viru praost Tauno Toompuu. Foto: Meelis Meilbaum

Soome vestekirjanikul Ilmari Kivinenil, kirjanikunimega Tiitus, on tore tegelaskuju hr Kenonen. Heal järjel ja mõnusa eluga harjunud härra Kenonen otsustab kord oma elu muuta ja alustuseks teha läbi kuuajase paastu. Humoorikas paastulugu algab korraliku söömaajaga paastu eelõhtul, sest kes siis tühja kõhuga paastu alustab, ja lõpeb kuuendal paastupäeval, kui tänavakaupmehelt maitsmiseks saadud õunaviil vallandab hr Kenonenil kohutava, mitu päeva kestva õgimishoo.

Tänavune kiriklik paastuaeg on kestnud juba nii kaua, et ilmselt on kõik hr Kenonenid ammu oma endiste söömisharjumuste juurde naasnud ja loodetud elumuutusest enam mõeldagi ei taha. Küllap on aga ka neid, kes tublit pühendumisteekonda kulgedes jõudnud uute avastusteni nii iseenda kui ka oma suhte kohta ümbritsevaga.

Tõsi on, et paastuaeg võib kujuneda ülendava kogemuse asemel järjekordseks meenutajaks, et oledki luuser. Erinevalt muudest lubadustest (näiteks uusaastal antutest) taganemisest on paastuajal kogetud läbikukkumine siiski täiesti omal kohal. Vastupidisel juhul, kui keegi peaks lõpetama paastu ja kuulutab seejärel kogu ilmale, kui heaks ja tubliks ta on saanud, on kusagil midagi väga nihu läinud. Vähemasti kristlikus tähenduses on paast midagi seesmist, väga isiklikku ning enese piiratuse ja arenemisvajaduse selginemise ajaks.

Märksõnad

Tagasi üles