Nädala kaja: kes nutab kõige kõvemini?

Eva Samolberg-Palmi.

FOTO: Meeli Küttim

Lõppeval nädalal leiutati kõige kiirem viis, kuidas koguda loetud päevadega üüratu summa raha, nii umbes miljard. Tuleb süüdata kirik, soovitatavalt üks maailma uhkemaid ja ajaloolisemaid. Näiteks Jumalaema kirik Pariisis. Must huumor, aga tõsi. Kui kehvas seisus olnud kiriku remondi tarbeks raha kokku saamisega nähti kurja vaeva, siis nüüd on isegi ilma küsimata oma rahakotirauad avanud mitu miljardäri ja uhke pühakoda loodetakse taastada võimalikult kiiresti.

Õnnetusi juhtub, lõpp hea, kõik hea. Aga maailm nuttis, nutab siiani. Nagu nutsid eestlased siis, kui lahvatas veredopingu skandaal meie noorte suusalootuste ümber.

Seesugused kurvad sündmused, mis võiksid olla olemata, aga paraku ei ole, toovad päevavalgele karja emotsionaalseid oksendajaid ja toidavad rahva üldist masendust veelgi masendavamate loosungitega.

On kummaline see, mismoodi sündmuste ehmatav käik käivitab alati omamoodi tunde- ja sõnavõistluse: kes suudab haledamalt lajatada, kes lõikab sügavamale? Dopinguskandaali järel paisati avalikkusse loosungeid eestlaste purunenud identiteedist.

Jumalaema kiriku põlemise päeval postitas üks poliitik sotsiaalmeedias, et tegemist on Euroopa sümboolse hukuga.

Tõepoolest? Seesugused kurvad sündmused, mis võiksid olla olemata, aga paraku ei ole, toovad päevavalgele karja emotsionaalseid oksendajaid ja toidavad rahva üldist masendust veelgi masendavamate loosungitega. Kui on keegi, kelle identiteet suusameeste rumalavõitu dopinguloo järel purunes, siis on see ilmselt Mati Alaver koos süüdlaste endiga. Väga paljude eestlaste, võiks öelda suurema osa eestlaste identiteediga on kõik kõige paremas korras, aitäh muretsemast.

Avaliku ühisnutmise mõnu võib muidugi mõista. Eriti hea, kui leidub keegi, kelle poole ka näpuga näidata. Näiteks juutide, homode, moslemite, neegrite ja uskmatute poole. Nemad ju ei nutnud? Miks nad ei nutnud? Tegid selfisid? Järelikult nad rõõmustavad ja peavad olema süüdi! Või selliste poole nagu ma ise, kes keelduvad nutmast ja kurvastamast majade, kirikute, ebaausa spordi ja muu sellise pärast.

Ma olen inimeste inimene, leian, et inimesed loevad. Nutan siis, kui lapsed kannatavad ja surevad, nutan abitu viha tõttu, kui näen inimestele osaks langevat ebaõiglust, aga ei saa sekkuda. Nutan kahepalgelisuse ja valelikkuse pärast.

Nutan oleviku pärast siin ja praegu, mitte tuhaks saanud 850-aastase mateeria pärast, sest mälestused ei põle niikuinii. Tornid kerkivad taas ja maailm elab edasi. Julma ükskõiksusega, valamata pisaratki selle pärast, milliseks on muutunud inimene.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles