Kolumn: kui sära kaob silmist

Kristel Kaljuvee.

FOTO: Sille Annuk

Mängime sellist mängu, et kõik istuvad ringis ja igaüks hakkab oma tööst rääkima. Kes esimesena nutma hakkab, on kaotanud.

Lõbus, mis?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Just sellist nalja juhtusin kuulma hiljuti ühes seltskonnas. Kõik noored ja haritud, headel kohtadel täiesti elamisväärset palka teenivad inimesed, kelle tööstaaž ei ole kindlasti kahekohaline arv. Jah, me muigasime. Aga tegelikult hakkas nukker.

Miks on nii, et tööturule sisenevad energiast pakatavad noored, kel teotahe igast küljest üle ääre loksub, ja aasta pärast on neist järel nende endise mina tuhmsilmsed varjud.

Tagasi üles