Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2019/04/18/11961961t1h4f16.jpg)
Äriplaane oli Mario Luik kirjutanud loendamatu hulga, päevast päeva ja kuust kuusse. Ühel hetkel ta tundis, et tema tööl ei ole käega katsutavat tulemust. Juhuste kokkulangemisel saabus selle tõdemuseni jõudmisega samal ajal 10 000-eurone rahalaev, mis sai päästjaks nii Mariole kui ka Vainupea kabelile.
Oli 2012. aasta kevad ja päike paistis, kui tartlane Mario Luik tuli esimest korda Vainupeale. Väike rannaküla oli vaikne ja lummavalt kaunis. Küla keskel ilutses Eesti kõige mereäärsem pühakoda, Vainupea kabel. Külarahvas toimetas omasoodu, oli üritusi ja koosviibimisi, kuid tegevust keegi ei juhtinud.