Kiri: õnn kaasa!

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Igal kevadel aprillikuus ilmuvad kodulinna tänavatele koolilõpetajad. Tüdrukud panevad tutid pähe ja põlvikud jalga, poisid riietuvad põlvpükstesse. On tutipidude aeg.

Ja kuigi suur pingutus eksamite näol on veel ees, pole kooli lõpp enam kaugel. Isa, kelle poeg lõpetab tänavu gümnaasiumi, istus ühel õhtul koos pojaga köögilaua taha ja otsustas korraldada usaldusliku jutuajamise. Ta alustas romantiliselt ja ütles, et mäletab veel selgesti, kuidas tema esimesel koolipäeval, lilled peos, ema käekõrval kooli läks. Kas sa, paps, seda ka mäletad, kuidas isa sind kooli lõpuõhtult seljas koju tassis? Ei mäleta, vastas isa. Aga nagu ütles professor Richards, aruka ja intelligentse inimese tunnus on, et ta suudab mõningaid asju unustada. Üks teine professor on öelnud, et unustamine nõuab rohkem energiat kui meeldejätmine. Sul, isa, oleks aeg hakata energiat kokku hoidma, ütles poeg. Seepeale kostis isa, et pakub viiki.

“Aga seda ütlen ma küll, et enne tuleb hakata sul elama oma elu, kui saad osaks kellegi teise omast.”