Minge metsa!

Maire Liivamets. Foto: Erakogu

Muud arukat ma praegu öelda, veel vähem pealkirjaks panna ei mõista, kuigi sooviksin olla osavam, söakam, ülbem. Minge metsa ja otsige rahu! Kõik ülejäänud arvamused ja sõnad oleksid ju mõttetu ümin, millele ei jätku praegu kuulajaid.

Pealegi meenutab klassik Mihkel Mutt oma tihkete mõtete raamatus “Kõik on hästi”, et “ajakirjaniku ja päriskirjaniku vahel seisab arvamuslugude autor, sotsiaalse närviga väike sõnavulkaan, kes aastakümnete vältel podiseb, saates atmosfääri suitsu ja šlakki, jõudmata tõelise purskeni. See on natuke monotoonne ja õudne nähtus, keda varsti ei panda üldse tähele”. Nii ta kipub sageli olema.

Eks ma teadnud seda varemgi, aga mõned ajurakud tegutsevad nähtavasti instinktiivselt, seda enam, et Eestis on ju keerulistel aegadel ikka metsast abi otsitud. Kahjuks ma kevadise varblase moel iga kell säutsuda ei suuda, ka olen hoidunud näoraamatust, mine seda (isa)hane tea ... Kolumnisti töö on neil päevil tõepoolest mõttetu. Ärge muretsege, ma lõpuks ikka taipasin, mida kirjanik öelda on tahtnud. Ja kui ka ei saanud piisavalt täpselt aru, pole häda midagi, sest inimest, kes on midagi pähe võtnud, ei pruugi peatada ükski mets ega mühin.