Intervjuu: Ivari Padar kiidab Eesti tublidust

Euroopa Parlamendi saadik Ivari Padar euronorme ei siuna, vaid leiab, et nende täitmine on meid hoopis edasi viinud, ka talle hingelähedases põllumajanduse valdkonnas. Foto: Erakogu

Europarlamendi saadik Ivari Padar usub Euroopa Liidu sisemisse solidaarsusse, kiidab oma Eestist valitud kolleege, kellega astutakse ühiselt ELi vahettegeva põllumajanduspoliitika vastu, ja arvab, et kui ükskord poliitikaga lõpparve teeb, on tal kari laudas.

Milline roll on praegusest kriisist väljatulekuks lahenduste otsimisel Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjonil, mille liige olete?
Vastu on võetud kuueosaline majanduspakett – six-pack. Suurim arutelu käis manuaali üle riikidele, kes Maastrichti lepingust aru ei saa – et riigivõlg peab olema kontrolli all ja üle jõu kulutada ei tohi. Ja sellest paketist hargnevad tegevused, kuidas riike korrale kutsuda. Six-pack annab poolautomaatsed võimalused riike karistada – 27 liikmesmaa hulgas on väga erinevaid mentaliteete.
Minu valdkond on euroala rahaülekanded ja kaardimaksed, tähelepanu on sellel, et need oleksid tarbija seisukohalt kõige soodsamad, samas aga ei tohi tekkida vastuolu avatud turu printsiibiga.
Näiteks eelmisel nädalal tegelesime euromüntide emiteerimise teemaga. Küsimus oli, kas võtta kasutusele ühe- ja kaheeurosed rahatähed, millel kajastada Euroopa jaoks olulisi sündmusi. Mina olin sellele vastu. Jäimegi vaidlema, millised on need Euroopa jaoks olulised sündmused. Jah, Berliini müüri langemine tõesti, aga millised on need teised, mis on mõjutanud kogu Euroopat?
Ja parlament on aeg-ajalt kuri. Meil on olemas uhked ametikandjad – Barroso, Rehn, van Rompuy, Juncker –, aga kui saavad kokku Merkel ja Sarkozy, tulevad uudised hoopis sealt. Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon peaks oma rolli suurendama – mis ei tähenda muidugi, et Merkel ja Sarkozy ei tohiks omavahel kokku saada.

Viimasel ajal on üha enam räägitud kahekiiruselisest Euroopast? Mis kiirusega liigub praegu Eesti?
Kes seda kiirust mõõdab? Ühes majandusajakirjas, ei mäleta täpselt, millises, nimetati progressiivseteks ELi uusi liikmesmaid – Bulgaaria ja Rumeenia on küll sügavamate probleemidega, neis on suur korruptsioon –, kus pole niisuguseid muresid nagu vanades Euroopa Liidu maades, eriti lõunapoolsetes. Lõppude lõpuks mõjub Euroopa Liidus olemine positiivselt kõikidele riikidele. Tähtis on, et võetaks õppust II maailmasõjast ja et kõik suudaks jätkuvalt koos eksisteerida. Saksamaa on ikka Saksamaa oma tugeva majandusega – tehke järele või ostke ära.
Selge, et Eesti on tubli olnud. Ja euronormid, mida me nii väga vihkame, on meid ju edasi viinud. Vaatame või meie põllumajandust, mis on praegu tegelikult väga arenenud, tugev sektor.
Kui rääkida sellest, kuidas Euroopa Liit Eestit aitab, siis järgmise aasta eelarvest on 20% Euroopa Liidu abi. See abi võibki meid viia selleni, et oleme ühel hetkel oma SKTga keskmiste seas. Tüütu on Euroopa Parlamendis ohkimine selle üle, et riigid ei saa oma eelarveid korda. Meil võeti kätte ja tehti see asi 2008 ja 2009 ära.

Euroopa Komisjon on tulnud välja ideega hakata kontrollima ELi liikmesriikide eelarveid, enne kui need riikide enda parlamentide ette lähevad. Mida arvate?
Kui tahame Euroopa Liitu hoida ja säilitada, peab sellele kontrollivat ja koordineerivat funktsiooni juurde tulema. Nii ebademokraatlik, kui see ka näib, mina teist võimalust ei näe. Aastateks 2014–2017 avaneb uus finantsperspektiiv. Dokumentidest on läbi käinud, et bürokraatiat tuleb vähendada, aga see ilmselt läbi ei lähe. Sellisest asjast, et bürokraatia matab hea idee, tuleb muidugi hoiduda.
Kas praegune situatsioon Euroopas pole äkki üleüldse ennast imetleva europo­tsent­rist­li­ku mõtteviisi tagajärg? On ju näi­teks Eesti kooliprogrammiski osa ainete – k.a ajalugu, mida olete ülikoolis õppinud – esi­tus suuresti sellele üles ehitatud.
Tahame või ei taha, oma nabast tuleb kaugemale näha ja aimata, millised on need maailma paigad, mis meid kõige enam mõjutada võivad. Euroopa on oma olemuselt üsna igav ja hall koht. Euroopa Liit, see on 500 miljonit inimest, maailmas lõi ette seitse miljardit. Valgete maailm on aastasadu Kolmandat Maailma koloniliseerinud, aga selle pealt enam ei ela.

Aidake palun tõlkida president Ilvese ütlust, et Euroopa pole enam piisavalt euroopalik.
Ausalt öeldes ei oska seda teha. Kõik sõltub minu arvates sellest, millisest ajaperspektiivist vaadata. Euroopa on olnud näiteks ka paik, kus kuus miljonit juuti hävitati, samuti teisi rahvusi.
Äkki peab president silmas seda II maailmasõja järgset ühiskonda, kus kilbile tõsteti inimõigused, demokraatia, keskkonnakaitse. Need on väärtused, millest Euroopa ei tohi taganeda. Konkurents eri piirkondade vahel on loomulik, aga oma põhipostulaatidest ei tohiks taganeda.

Palju on räägitud sellest, mis oli Euroopa Liidu idee selle loomisel, aga tahaks meeldetuletust, mis on Euroopa Liidu idee praegu.
Põhiidee pole kuhugi kadunud: tuleb maksimaalselt otsida koostöövõimalusi eri vormis, on selle vormi nimi siis Euroopa Liit või mingi muu. Ja see kooseksisteerimise vorm peab kahtlemata olema hästi paindlik. Ja hästi ettevaatlik tuleb olla destruktiivse natsionalismi suhtes.

Kas Euroopa sisemine solidaarsus on teie arvates olemas? Kas rahaliidus ollakse valmis arvestama kõrget omavahelise sõltuvuse taset?
Eesti paneb Euroopa Liitu ühe euro sisse ja kolm saab tagasi, selline seis kehtib 2020. aastani. Kui see pole solidaarsus, siis mis see on? See vaim on Euroopa Liidus olemas, kuigi mõnikord tuleb sellele plekk külge.

President Ilves sõnas kohtumisel EP presidendi Jerzy Buzekiga, et EP tulevik sõltub suuresti ka sellest, kas rahvas erinevates riikides tunneb, et temaga räägitakse ja arvestatakse. Kuidas on Eestis selle rääkimise ja arvestamisega?
Isiklikult pean käima üsna palju rahvaga kohtumas ja rääkimas ega pole ühestki kutsest ära öelnud. See, et Eesti tegi kunagi kärped ära, oli selle tulemus, et inimestega räägiti. Tunnen üht endist rahandusministrit, kes hommikul vara alustas “Hommikutelevisioonis” ja õhtul AKs lõpetas. Kui võimulolijad muutuvad arrogantseks, üleme selges eesti keeles – uhkeks ja upsakaks, siis see head ei too. Ka Eesti ajakirjandusele pole midagi ette heita. On kajastatud seda, mis on oluline.

Mida arvate EP liikmete aukoodeksist, mis 1. detsembril vastu võeti?
Tee sa koodekseid või mitte, auga on nii, et seda kas on või ei ole. Deklareerime ausust ja südametunnistust, aga tähtis on, mis me teeme, eriti kui vaadata teemat tänaste Eesti sisepoliitiliste arengute kontekstis.

Euroopa Parlamenti hakkab peagi Jerzy Buzeki asemel juhtima sotsiaaldemokraat Martin Schulz. Milliseid muudatusi tähendab see EPs sotsiaaldemokraatidele ja üleüldse laiemalt? Mida oskate öelda Martin Schulzi iseloomustuseks?
Otsest muutust see ei tähenda. See on kokkulepe fraktsioonide vahel, et sotsid selle positsiooni saavad. Pean Schulzist lugu. Algul pidasin teda liiga radikaalseks, aga ei, selles pole küsimus. Meil on temaga vastastikune respekt.

Mida olete eurosaadiku ja endise põllumajandusministrina ette võtnud, et Eesti ja teiste Balti riikide põllumehed oleks eurotoetuste saamisel samas olukorras kui vana Euroopa põllumajandustootjad?
Vaidlus käib hektaripõhiste toetuste üle. Oleme pannud oma positsioonid paberile, saatnud need Euroopa Komisjoni juhile Barrosole ja põllumajandusvolinikule Cioloşele. Praegu ootame vastuseid.
Põllumajandusvolinik on öelnud, et otsetoetused on poliitiline reaalsus. Aga see on jõupositsioonilt rääkimine, mis pole Euroopa keel ega veena kedagi. Selge on see, et ühe majandusharu pealt turumoonutusi lubada on Euroopa Liidu vaimust kaugel. Et 17 aasta jooksul toetused ühtlustuvad, pole mingi jutt. Siinkohal kiidan oma kolleege, teisi Eestist valitud eurosaadikuid, kellega oleme selles küsimuses ühel pool rindejoont – maailmavaatelised erinevused on kadunud ja positsioon ühtne.

Kuulute EP delegatsiooni Tadžikistaniga suhtlemises. Seoses Eesti kodanikust lenduri vahistamise ja vabastamisega on Tadžikistan eestlaste jaoks taas maakaardil.
Tunnistan, et olen Tadžikistani teemaga olude sunnil õige vähe tegelenud, hoopis enam olen viimasel ajal tegelenud Ukrainaga, suhelnud nii sealse opositsiooni kui koalitsiooniga. Osalesin seal ka Guinnessi rekordi püstitamisel – esinesin 53tunnises uudistesaates. Kanal 5s rääkisin, milliseid vigu Ukraina teha ei tohiks.
Ukraina on oluline riik, nagu Mendelejevi tabel. Minu huvi on see, et Ukrainal hästi läheks. Viimaste kohtuprotsessidega on nad tekitanud küll küsimuse, mis seal ikka tegelikult toimub. Tundub, et korruptsioon on seal moes nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poolel. Ukraina pidi muide olema maailmas number üks Maseratide sissetooja.

Mis Ohal ja Korolis sünnib? Kas talupidamisega on teil selleks korraks asi ühel pool?
Lehmi ei ole, see-eest on koprad ja teevad kurja. Naaberküla jahimees sai ühe ka kätte.
Aga ei välista, et kui ükskord tulen hobuse­vargilt tagasi, on kari laudas.