Jaanus Purga – Brežnevi asemel suurfirma juhiks

Jaanus Purga on veendunud, et Eestis peaks olema eelised kohalikul kapitalil. Foto: Arvet Mägi

Viru Keemia Grupi arendusdirektori Jaanus Purga sõnul on ta nii Eesti kui ka Ida-Virumaa patrioot. Ja sellest, et tema ­lapsepõlveunistus Brežneviks saada luhta läks, pole mehel sugugi kahju.

Ida-Virumaale sattus Jaanus Purga 1995. aastal. “Võin juba küll öelda, et olen siin vana olija, mitte mingi uustulnuk,” muigas ta. Sellest ajast saati on Tallinna tehnikaülikoolis keemiatehnoloogia eriala lõpetanud mees olnud seotud keemiatööstusega.

“Kahju on sellest, et minu kursusekaaslastest vist veel ainult kaks on ligilähedaseltki samal erialal, ülejäänud on kõik tööl muudes valdkondades,” rääkis Purga.

Loomulikult ei unista Eestis vist eriti keegi Ida-Virumaale kolimisest. Tartus sündinud ja suure osa oma elust Tallinnas elanud Jaanus Purga lapsepõlveunistused olid sootuks suurejoonelisemad. “Kui ma olin selline alla kümneaastane nagaman, siis tahtsin Brežneviks saada,” meenutas ta naerdes.

Keskkoolis tundusid reaalained noore mehe jaoks väga lihtsad ja nii suundus ta Tartusse füüsikat õppima, peagi vahetas aga kooli ja eriala – tuli tehnikaülikool ja keemia.

Kuusteist aastat tagasi oli Ida-Virumaa päris kummaline koht. “Siin oli mitu kuulsat vene nimega meest, kes elasid kinniehitatud mõisates või niinimetatud kindlustaludes,” lausus Jaanus Purga ja lisas, et tema ise mingitesse intsidentidesse ei siis ega ka hiljem sattunud ei ole.

“Kindlasti oli tollane aeg siin ka üle dramatiseeritud, sest ühek­sakümnendatel käis mingi jama Eestis igal pool, siin küll tõepoolest ehk veidike rohkem, aga see lõppes var­s­ti ära,” kõneles mees.

Kui Jaanus Purga omal ajal Ida-Virumaale kolis, küsiti temalt palju, miks ta sinna kolkasse üldse läheb, ja usuti, et kaua ta seal vastu ei pea. “Aga mina ei ole kordagi oma otsust kahetsenud, minu vastus oli siis ja on ka praegu, et sellist haaret, nagu on Ida-Virumaa tööstusel, ei ole Eestis mitte kusagil,” ütles ta.

Purga ei ole oma sõnul kaotanud midagi ka sellega, et on jätnud “kultuurikeskuse” Tallinna. “Tallinn on äärmiselt ebaefektiivne linn ja väsitab mind kohutavalt, mul on seal küll siiani elamine olemas ja ma käin seal tihti, aga elada ma Tallinnas ei kavatse,” kõneles ta.

Jaanus Purga on elanud veidi aega nii Jõhvis kui ka Kohtla-Järvel, praegu on tema kodu maal, Jõhvi ja Sillamäe vahel Toila vallas. “Tallinnasse tagasi küll ei kipu ja seda hirmu, et inimesi või kultuuri väheks jääb, ei ole. Privaatsus on pigem luksus.”

Metsa veerel olev majapidamine jääb merest umbes kolme kilomeetri kaugusele. “Saun ja tiik on omal olemas, ujumiseks ei pea tingimata mere äärde minema, aga eks ma käin rannas ikka,” rääkis Jaanus Purga.

Rakverest ida poole vaadates tundub, et tol teisel Virumaal muutub elu tohutult aeglaselt ja vaevaliselt. Ise kohapeal olev Jaanus Purga rääkis, et tootmises on toimunud tema ajal väga suured muudatused. “Aga kui lihtsa elu seisukohalt vaadata, siis tõepoolest, Jõhvis on küll hästi palju uuenenud, Kohtla-Järvel aga pole eriti midagi muutunud,” kõneles ta. “Samas ei ole see ainult siin nii – ka Võsul pole näiteks eriti muutusi näha.”

Mehe hinnangul on areng paljuski kinni omavalitsuste tegemistes. “Kui piirkonnas on jõukad ettevõtted, siis peaks ka arengut näha olema, meie omalt poolt toetame küll praktiliselt kõike, mida üldse toetada annab,” lausus ta.

Jaanus Purga tõi näite, kuidas kunagi küsitud suvetuuride korraldajalt Aarne Valmiselt, miks lõpeb tema jaoks Eestimaa Rakvere vallimäega. Valmis olla vastanud, et Ida-Virumaal keegi piletiga kontserdile ei lähe, sest inimesed on harjunud meelelahutust tasuta saama.

Jaanus Purga ütles, et kõik suvetuuride artistid esinevad vähemalt korra aastas Ida-Virumaal kas keemikute või kaevurite päeval ning need üritused, mille alates sellest aastast maksab suures osas kinni VKG, on kõigile tasuta. “See on meie kummardus ja lugupidamisavaldus siinse piirkonna tublidele inimestele.”

VKG on Jõhvi kontserdimaja kõige suurem toetaja. “Balletifestival suuresti meie toel ilmselt elabki,” sõnas Purga.

Viru Keemia Grupiga, mida tavaliselt tuntakse lühendi VKG all, on Jaanus Purga seotud praktiliselt firma algusaegadest peale – üksteist aastat.

“Alustasin aga ameeriklaste firmas, kõigepealt töötasin tootmises, nii et olen asja ikka seestpoolt ka näinud ega ole mingi paadunud valgekrae,” lausus mees.

Aastast 2007 on Jaanus Purga tegelenud põlevkiviõlist diislikütuse tootmise projektiga. “Selle tahaks ikka ära teha, üks suur eesmärk on see kindlasti,” ütles ta.

Maailma suurim põlevkiviõlitootja on Fushun Mining Group Hiinast, VKG peaks Jaanus Purga sõnul teist kohta hoidma. Et sellest suurest õlikogusest diislikütust toota, on plaanid koostatud kümne aasta perspektiivis.

“Mõni asi läheb kiiremini, mõni aeglasemalt, vahepeal tuleb mingi finantskriis, mis paneb asjad omasoodu kulgema, aga me oleme üpris järjekindlalt diisliasjaga tegelenud ja tehnoloogia on valmis,” selgitas Purga.

Detailplaneering ja keskkonnamõju hindamine diislitehase rajamiseks on algatatud. “Detailplaneeringu menetlemine võtab umbes aasta, selle aja jooksul teeme valmis projekti ja korraldame rahvusvahelise ehitushanke ning paneme paika finantseerimise,” kirjeldas Purga, kelle sõnul tahab kohalikule kapitalile kuuluv VKG eesti mehe jonni ajades ise tehase püsti panna, väliskapitali kaasamata. Tehase ehitamine peaks jääma aastatesse 2013-2016.

Päris palju on avaldatud kahtlust, kas põlevkivist toodetud diislikütus ikka päris õige asi on. “Keemikuna võin ma öelda, et aine omadused ei sõltu tema saamismeetodist,” lausus Jaanus Purga.

Tema sõnul on Euroopa Liit tõstnud häält seoses CO₂emissiooniga, mis kaasneb põlevkivikütuste tootmisega. Selge, et ressursi omapärast tingitult on põlevkivist mootorikütuse tootmine CO₂mahukam kui naftast kütuse tootmine, sest põlevkivi puhul on üks protsess – põlevkivist õli väljakuumutamine – enam.

“Kütuse kvaliteeti see ei puuduta,” rõhutas mees.

VKGs on Jaanus Purga sõnul tore töötada. “Kui siin tore ei oleks, nalja ei saaks ja tegutsemisvõimalusi poleks ning oleks igav, ega ainult majandusliku heaoluga mind siin kinni ei hoiaks. Mulle meeldib siin, mulle meeldib see, mida ma teen, ja see, kuidas seda siin teha saab.”

Enda kinnitusel on Purga üha rohkem heas mõttes Rehepapiks muutumas. “Mina tahaks hea meelega teha seda, mida meile Euroopast öeldakse, nii vähe kui võimalik, aga mitte rohkem kui vajalik. Ei ole mõtet rongist eespool joosta ja siis ennast kangesti kiita, et kui tublid me ikka oleme,” arutles ta.

“Rehepapp oli kaval ja tark vennike, vaatas, kuidas saaks saksal tagumiku lohku tõmmata ja ise ilusasti ära elada, mina arvan, et eestlased peaksidki sedamoodi toimima. Eesti peaks olema Euroopa Rehepapp – selline pisike nupukas sell siin kusagil piirimaal, kes vaatab, et eelkõige meil siin oleks hea, mitte neil seal Euroopas,” kirjeldas Purga oma elufilosoofiat.

Eesti kapitalile tuginevas ettevõttes töötava inimesena tahaks ta ka piirata väliskapitali sissevoolu Eestisse. “Las eestlased teevad ja toimetavad omal maal, oma kapitalile tuleks luua eeliseid, aga pigem kostab hääli, et väliskapitali siia meelitamiseks on vaja soodustusi teha,” pahandas Jaanus Purga.

VKG omanikud on Purga sõnul investeerinud teenitud raha Eestisse ega ole raha siit välja viinud. “Ühtepidi tähendab see väga laiu tegutsemisvõimalusi, teisalt aga ka seda, et see raha, mis on siin teenitud, on siin ka ära kulutatud,” lisas ta. “Meie anname ehitades ja laienedes tööd ka teistele firmadele ja raha jääb siia, see ei kao kuhugi.”

Tudengipõlves tormilist elu elanud ja omajagu alkoholi hävitanud Jaanus Purga ütles, et napsi ei ole ta juba aastaid võtnud ja enda maandamiseks leidub teisigi vahendeid. Talvel käib ta suusatamas, suvel ratsutab ja sõidab kanuuga.

“Need on kõik sellised individualistlikud alad, tiimitööd saab kontoris teha küll, kui töö juurest koju lähen, ei taha ma tavaliselt inimesi nähagi,” sõnas ta.

Päris palju käib Purga ka reisimas. “Aga ma ei lebota kusagil rannas ega käi suurtes linnades, vaid lähen pigem matkama,” lausus ta. Nii viis eelmisel talvel tema tee Venezuelasse, kus ta seikles mägedes.

“Kõige vägevam on see, kui on võimalus võtta endale ajaline ja ruumiline vabadus ning lihtsalt kulgeda, ja seda hindan ma kõige rohkem,” ütles Jaanus Purga ja lisas, et nii saab aru, et elu eksisteerib ka väljaspool Facebooki, kus temal kontot polegi.