Lumpen kõneleb
Konsensus tagatubade liivakastimängude asemel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Elvis Efert

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Pärast Kaarel Tarandi kriitikat erakondade rahastamise teemal Postimehes ilmunud erakondade esindajate kommentaarid on kukalt kratsima panevad ja tõsiselt hämmastavad. Reformierakonna peasekretäri sõnul peletaks liikmemaksust toimiv erakond inimesed riigijuhtimisest eemale – vale! Poliitiline aktiivsus ei sõltu rahast.


Raha on vahend, millega endale rahva usaldust ostetakse, saab välja lugeda IRLi peasekretäri samateemalisest kommentaarist – ka vale! Erakonnad alluvad täpselt samadele ärireeglitele ja seadustele nagu kõik teisedki MTÜd või äriettevõtted siin Eesti vabariigis. Tagatipuks, kas riiki valitsevate erakondade endale raha andmine ei lõhna mitte korruptsiooni järele kõige kõrgemal tasemel?
Kindlasti on neid, kes mõtlevad, et riik peab erakondi rahastama, et säiliks poliitiline aktiivsus kodanike seas – ei pea! Oma huvid maksan ma kinni ikkagi enda taskust, käin spordiklubis, sest olen sportlikult aktiivne, toetan oma lemmikteatrit, sest mul on huvi teatrikultuuri vastu, käin kontsertidel, sest mul on huvi muusika vastu. Samuti tunnen ma huvi oma riigi käekäigu ja poliitika vastu, sest tahan, et minul, minu perel, minu naabril, minu sõbral, minu vaenlasel läheks hästi, sest riik see olen mina, sina, tema ja nemad kõik!


Kui minu huvid erakonna poliitiliste vaadetega kattuvad ja ma oma poliitilised ja aatelised huvid ka realiseerida saan, siis loomulikult olen nõus ju panustama omast taskust väikese summa, et olla poliitiliselt aktiivne. Hirm, et sellisel juhul juhiks riiki ainult noored ja rikkad, kuna pensionäril ei ole raha, ja töötutel, keda on meie riigis arvestatav hulk, ei ole võimalust poliitiliste otsuste tegemisel kaasa lüüa, on samuti põhjendamatu, sest ega erakondade liikmemaksu süsteem ei saa olla jäik. Poliitiline aktiivsus sünnib ikkagi vabast tahtest riigis midagi paremaks muuta. Kindlasti on see mõtlemiseks nii erakondadele kui ka aktiivsetele kodanikele.


Oma kogemuste põhjal võiks tuua paralleeli näiteks spordirindelt, kus on selge, et iga võistkond on täpselt nii tugev, nagu on tema nõrgim liige. Kas riigiga ei ole mitte samuti? Paduoptimistidest valitsev klann on suurepäraselt omandanud demagoogia meistrikursustel oskused, kuidas oma rahvale puru silma ajada, juhtides delikaatselt kõrvale probleemid, millega riik tegelikult tegelema peaks. Tuleb tunnistada, et ka erakondade rahastamise küsimus on vaid killuke suurest purunenud demokraatia peeglist.
Rohkem konsensuslikke otsuseid riigivalitsemises, mitte liivakastimänge tagatubades!

Tagasi üles