Juhtkiri: Libe on, inimene!

Libedus põhjustab sageli kukkumisi. Foto on illustratiivne. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Ilm võtab talvele omaseid tunnusjooni ja sellega seoses muutuvad teed ja kõnniteed libedaks. Autod on esimesed talvelibeduskõksud Lääne-Viruski ära teinud.

Jah, ega talv taeva jää, ja tuleb alati ootamatult. Need kaks tõetera on igal aastal sel ajal, kui talv saabub, aktuaalsed olnud. Lastel on lõbu laialt – jäätunud asfaldil on ju kangesti tore liugu lasta.
Vanainimestel pole pooltki nii tore: käia tuleb tasa ja targu, et püsti jääda ja luud-kondid terved hoida. Nii et tark oleks eelmisest hooajast välja otsida “jäärauad”, mida saabastele alla tõmmata.

Lume ning libedusega kaasnevad jalakäijate kukkumised, mis halvemal juhul lõppevad luumurruga. Libedusest ja valest sõidukiirusest tingitud autode plekimõlkimised on sagedased.
Karmimal juhul muutub auto vanametalliks ja selle juht elab edasi ... mälestustes. Mida siit järeldada? Eks ikka seda, et inimeste mälu ja õppimisvõimega on lood kehvavõitu. Miks siis muidu libedusega ei arvestata.

Nädalavahetusel ja käesoleva alulgi oli Tallinna–Narva maanteel rohkelt kihutamist märgata. Paljudel on ilmselt veel jala sees suvel lubatud piirkiirus, millest isegi törtsuke kiiremini sõidetakse.
Osa inimesi õpetab mõlk plekis või murtud luu, osa teeb järeldusi, et näed, eelmisel talvel oli libe, ehk on seekord ka, ning tõmbab hoogu vähemaks.
Tark inimene õpib teiste vigadest, rumal enda omadest ja loll ei õpi ka neist. Nii tundub, et mõlkis plekki saame veel palju näha.

Libedal teel sõites tuleks meeles pidada järgmist: kiirendada võib järk-järgult, vältida tuleks liigset gaasi andmist, et rattad ei pöörleks tühjalt, hoiduma peaks läbi teele kogunenud lumevallide suurel kiirusel sõitmisest, vältida tuleks blokeerivat pidurdamist – välja arvatud hädaolukorras –, sest blokeerunud ratastega auto pole juhitav, ning rooli peaks keerama sujuvalt, tegemata äkilisi liigutusi.