Kaasavaratu vaatab hinge sisse

Eili Neuhausi (vasakul) ja Valentina Fursova mõttekaaslus on kolme lavastuse jooksul süvenenud sedavõrd, et mõistavad teineteist poolelt sõnalt ja tunnevad, justkui oleksid õed.

FOTO: Arvet Mägi

Rakvere teatris esietenduv “Kaasavaratu” vaatab inimese hinge, mida kõrvetavad rahavõim ja südametunnistuse kriis.


Lavastaja Eili Neuhaus: ““Kaasavaratu” lavaletoomine kasvas välja elust. Kogu see masu ja hirm, mida võimendab meedia; kuidas kõik kõrbevad, jooksevad ja muretsevad, et raha ei ole ... See tekitas minus protesti: inimesed, asi pole rahas, te ise seesmiselt kõrbete, sest te väärtustate valesid asju. Ühiskonna hingeline masu on palju olulisem puudujääk, kus me mõtleme ainult raha peale. See on meid nii haaranud, et unustame ära põhiväärtused.
Ostrovski “Kaasavaratu” näitab eriti võimendatult neid kujusid, kes omas ajas mõjusid ühtepidi, aga klassika räägib meie aega tuues täpselt samadest asjadest – rahavõimust ja südametunnistuse kriisist, mis on kõikide masude algpõhjus. Ahnus ja otsatu võimujanu.
Mul pole oma lavastustega muud eesmärki kui koputada inimeste südametunnistusele: mõelge, kas te teete ikka õigeid otsuseid, kui jooksete ainult raha järele. Samas on mullegi oluline, et mul ja lastel oleks riided seljas ja söök laual, aga küsimus on piiris – kustmaalt me raha üle tähtsustame ja tarbime rohkem kui vajame.”

Vene klassikas inspireerib Eili Neuhausi filosoofiline sügavus kõrvuti tohutu emotsionaalsusega.
“Need käivad seal nii käsikäes ja see loob minu jaoks kõiksusetunde. Iga lavastus viib sügavamale ja põhja pole nähagi. Kõik hakkab ikka endast – kui rohkem endasse süüvid, paneb see otsima edasi. Vene materjalid on minu jaoks väga palju uksi ja aknaid lahti teinud. Ma loodan, et ka publiku jaoks.”

Üks lavastamise inspiratsiooniallikas oli ka Eldar Rjazanovi film “Julm romanss”.
“Rjazanovi film räägib väga puhast, inimlikku ja selget keelt ja tabab midagi sellist, mida on väga raske sõnadesse panna. Aga film ja näitemäng on kaks eri asja. Olen lähtunud lavastuses neist inimestest, kes seal mängivad. Minu meelest on Rjazanovi tegelaskujud üsna autoritruud, meil on näidendis natuke teistsugused rõhuasetused. Aga atmosfääris on ehk midagi sarnast.
Ehkki Ostrovski on kirjutanud üsna selgelt, kes on hea ja kes halb, oleme oma töös avastanud, et näidendi tegelastel on kõigil oma voorused ja puudused. See teebki selle loo niivõrd elavaks ja eluliseks, seal ei ole mustvalgeid tüüpe.”

Hinge ja tundeid pole võimalik mõõta rahvusega, erinevuste all oleme sarnased, on veendunud “Kaasvaratu” lavastaja Eili Neuhaus ja teatri Tuuleveski juht Valentina Fursova.

“See on meie kolmas koostöö Eiliga ja oleme väga rõõmsad, et ta meid kutsus,” ütleb Jõhvi teatri Tuuleveski juht Valentina Fursova. Varasematel aastatel on ühiselt valminud teatriauhinnatud “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” ja luulelavastus “Tuul las tulla”.
“Meie puhul ei saa rääkida koostööst, siin on tegemist sõpradega. See on koos kasvamine. Tead, et võid usaldada neid inimesi, et nad on su selja taga ega vea kunagi alt. See on jube hea tunne. See on asi, mis laeb, hingestab,” räägib Eili Neuhaus.
“Siin on väga meeldiv töötada. Meid on teatris suurepäraselt vastu võetud nii trupi kui ka kõigi teiste poolt, kohvikust õmblejateni. Meid on ümbritsetud peenetundelise hoolivuse ja südamlikkusega. Eilist ma üldse ei räägi, temaga oleme juba nagu õed,” on Valentina Fursova rahul.
Tuuleveski näitlejatele annab töö Rakvere teatris taas võimaluse olla laval. “See on palsam meie hingele,” märgib Fursova. Kümme aastat tagasi oli Tuuleveskil oma maja, pärast selle lammutamist on neil küll ruumid Jõhvi kontserdimajas, aga igatsus lava järele on olnud suur.
Ainus, mida tuuleveskilased pelgavad, on Eili Neuhausi jutt, et see on tema viimane töö. Aga kuna lavastaja on seda ka eelmiste tööde puhul arvanud, julgevad nad loota, et see mõte on mööduv ja koos mängitakse ka tulevikus.
“Kui ma nii ütlen, siis mitte sellepärast, et eputada või et ootaksin, et mind kiidetaks või lohutataks, vaid ongi iga lavastuse puhul tunne, et ma olen endast kõik nii viimseni sinna sisse pannud, kõik, mis tunnen, oskan, tean ja mõtlen, et rohkem pole endast midagi võtta ega anda,” selgitab Eili Neuhaus.

“Tundub, et Eili on oma elus nii palju näinud, et tal on, millest rääkida näitlejatega, ja on, mida öelda publikule. Ta ei pöördu asjatult vene klassika poole – see on kõnelus hingest ja see on väga oluline. Ta leiab iga inimese hingest niisugused kohad, millest inimene häbeneb isegi iseeneses rääkida. Ta leiab need ja esitab küsimused publikule. Meil mõõdetakse kõike rahaga, aga meil on hing ja me peame sellest rääkima. See on mulle väga oluline,” arutleb Valentina Fursova.


Eili Neuhausi arvates on inimeste erinevus loomulik, kuid selle põhjal ei peaks tekitama vastandumist. “See eristumine on nagu massipsühhoos – pannakse sildid välja, et me oleme nii erinevad, ja tegelikult olemegi, aga kui kaugemale minna ja filosoofilisemalt vaadata, oleme kõik väga sarnased. Ma pole neid võtnud kuidagi rahvuse järgi, aga inimestena me mõtleme ühtemoodi ja sealt sünnivadki need asjad, sünnivad aina uued mõtted. Me tunneme, me näeme asju ühtemoodi, me igatseme samu asju ja sinnapoole liigumegi. Ega muud kunsti polegi. Mingit teadlikku sammu või integratsioonipoliitikat pole. On inimesed,” arutleb Eili Neuhaus.
Integratsioon on Valentina Fursova arvates sellise koostöö teine plaan ehk loomulik kaasnähtus.
“Inimesed tahavad koos töötada. Neil on täiesti erinev keel, aga nad mõistavad teineteist. Ja kui publik tahab vaadata, kuidas töötavad koos eesti ja vene trupp, siis see kokku ongi integratsioon. Integratsioon algab meie südamest ja peast, kui me tahame omavahel suhelda. Meie tahame ja juba mõistame teineteist, ja mitte üksnes südamega,” räägib näitlejanna.
Ta jutustab, kuidas üks trupi liige, kes üldse eesti keelt ei oska, lausunud keset proovi äkki: “Vabandage, palun veel kord!”
“Ütlesin talle, et oo, Valera, räägid eesti keeles.
Tema ehmus: “Когда? [Millal?]”
Ta ei pannud ise seda tähelegi. Inimesed isegi ei märka, et on hakanud eesti keelt rääkima.”

Eili Neuhausi sõnul on ka need nooremad eestlastest näitlejad, kel pole olnud vene keelega erilist kokkupuudet, hakanud vähehaaval rääkima. “Ega siin pole tähtis, mis keel, tegelikult räägime kõik ühte keelt,” arvab lavastaja. Valentina Fursova noogutab ja on öelduga täiesti päri. Jutuajamine käib muuseas mõlemas keeles sujuvalt vaheldumisi ning arusaamisega probleeme ei teki.
“See alateadlik üksteiseni jõudmine ükskõik mis vahenditega – okei, ma pusserdan oma vene keelega, räägin sekka eesti keelt. See nii toimubki, vahepeal teeb nalja ja selle peale tuled alles hiljem, et see ongi siis see integratsioon. Me sellest üldse ei räägigi, kui teeme tööd,” kõneleb Eili Neuhaus.
“Kui ongi mingid pisikesed probleemid, siis need mööduvad, sest me ajame ühist asja. No kas või see, et temperament on erinev. Ühed on juba hommikul valjuhäälselt särtsakad, teised tahavad teha rahulikult ja aegamisi,” lisab lavastaja ja mõlemad naised puhkevad naerma. Temperamendile vastavalt.
Tuuleveski näitlejatel, kes on oma lavastustes alati laulnud, on laulvad rollid “Kaasavaratuski”. Ent neid on Rakveres kutsutud ka mitmele poole esinema ning välja on kujunenud ansambel. “Laulame vene laule ja mustlaslaule. Hiljuti saime kutse tulla esinema siinsele folkloorifestivalile. Meil on väga hea meel, et eesti publik meid tunnustab ja kutsub esinema. See on meile väga tähtis,” räägib Fursova. Kui eestlased esimese kontserdipoole kuulavad, siis teises osas laulavad juba kõik. “Meil on vahva ja ma usun, et neil ka. Eesti publik vajab ilmselt ka sedapidi integratsiooni,” arvab ta.

“Näitlejad räägivad ju alati sellest, mis on ühiskonnas õhus. Meie sõnum on, et ei ole piire. Me avame inimese hinge ja seal ei ole erinevusi – armastust tunneme ja kannatame ühtemoodi. Hea, kui vaataja seda mõistab,” lisab Valentina Fursova.
Kuna “Kaasavaratu” etendustest on suurem osa juba välja müüdud, on lootus selleks olemas.

TEATER

• Aleksandr Ostrovski “Kaasavaratu”.
• Lavastaja Eili Neuhaus.
• Kunstnik Reili Evart.
• Tõlkija Peeter Volkonski.
• Osades Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema, Velvo Väli, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits, Eduard Salmistu, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask ja teater Tuuleveski.
• Esietendus Rakvere teatris 3. detsembril 2011.

Tagasi üles