Kevadine “Teeme ära!” talgupäev on eestlastel juba teatav traditsioon. Midagi, mis mai esimesel nädalavahetusel lihtsalt saabub. Üsna enesestmõistetavalt. Võibolla on mõnevõrra vaid raugenud see jõud, mis esimestel aastatel massid liikuma pani ja kodust välja tõi. Aktiivseid, kes koristustalgutel kaasa löövad, siiski jagub.

Osalejaile annab rahulolutunde teadmine, et meie ümbrus on saanud taas vähemalt grammi võrra puhtamaks. Samas tundub, et nõnda palju, kui on koristajaid, leidub endiselt ka saastajaid. Paistab siiski, et viimaseid jääb aasta-aastalt vähemaks. Kes ühisaktsioonile ei jõua, saab panustada kodus, sest eks ka sinna koguneb aastaga kenake hulk kasutult seisvat kraami.

Et aga koristustalguid on tõepoolest juba pikki aastaid korraldatud, tahaks võibolla väikest tagasivaadet. Siit idee korraldajatele. Inimeste teavitamiseks tasuks teha väike vahekokkuvõte: kas tänu “Teeme ära!” aktsioonile on tõepoolest meie metsaalused ja teeperved puhtamad, kasutuseta seisvatest hoonetest likvideeritud isetekkelised prügimäed jäädavalt kadunud ja järvepõhjast välja toodud autorehvid vaid halb mälestus inimese ebamõistlikust käitumisest. Või on tegemist suletud ringiga ja igal kevadel tuleb jälle otsast alata?

Keskkonnateemad on uuele põlvkonnale olulised. Kindlasti on teadlikkuse kasvus oma roll koristustalgutel, kus osalevatel inimestel on endil võimalik näha, mida prügistamine teeb ja kui vaevanõudev on vabaneda mõnest mõtlematult maha visatud rämpsukotist.

Et talgutraditsioon ei hääbuks, tasub täiskasvanuil koristamisse kindlasti kaasata lapsed. Olgu kraamimispidu koduaias, sugulaste talus või koos naabritega külaplatsil: täiskasvanuilt saadud mõnus pisik kasvab väikestes inimestes kindlasti edasi.