Ma tundsin Sloveeniat

Vaade 1903 meetri kõrguselt tagasi tuldud teele. Nende mäetippude taga orus asub Kamnik. Foto: Maarja Vaikmaa

Sloveenia on riik, millest viimasel ajal palju räägitakse, kuid mille ilust ja võlust pole paljudel aimugi.

Novembri keskpaigas avanes minul võimalus sõita kümneks päevaks Sloveeniasse ja sealset eluolu oma silmaga tunnistada. Minu õnneks ei külastanud ma Sloveeniat täieliku turistina, sest sõitsin külla sõbrale.

Reis algas Tallinnast ning kulges Ljubljanasse, Sloveenia pealinna, Praha kaudu. Ooteaeg kahe lennu vahel oli minnes viis ja tulles kolm tundi, mis tundusid lennujaamas oodates küll pikad, kuid möödusid lugedes ja jalutades peaaegu et valutult.

Ljubljana lennujaam üllatas sellega, et oli väike ja vaikne. Sel hetkel sain aru, et tegemist on Eestile sarnaselt väikese riigiga, kus võib end koduselt ja turvaliselt tunda.

Peatusin Kamnikus, umbes 28 600 elanikuga linnas, mis asub Põhja-Sloveenia keskosas ning on ümbritsetud Kamnik-Savinja Alpidega.

Kamnik meenutas mulle oma punaste katuste, vanalinna hõngu ning kirjude lehtedega ehitud puude ja tänavatega sügisest Tartut. Ainsaks erinevuseks olid iga linnavaate taga kõrguvad sinakashallid, lausa kutsuvad mäed. Need mäed mu endid avastama ka meelitasid.

Eestlasena ei jõudnud ma mägede võlu muidugi ära imetleda. Mina nimetasin mägedeks neidki, mida kohalikud küngasteks või metsadeks pidasid. Siinkohal valgustab lugejaid kindlasti tõsiasi, et ainuüksi Kamnik paikneb meretasemest kõrgemal kui meie Suur-Munamägi.

Meie sihtpunkt, U-kujuline Kamniško Sedlo – kuju järgi nimetuski Kamniku Sadul – asub kahe mäetipu, Brana ja Planjava vahel. Kamniško Sedlosse, 1903 meetri kõrgusele, jõuab entusiastlik matkaja kiirel sammul astudes kahe ja poole tunniga.

Vaade muutub mägedes pärast iga sammu ja vasakule või paremale põiget, muutuvad ka loodus ja jalgealune pind. Vaade ligi 2000 meetri kõrguselt tuldud tee poole tagasi oli võrratu! Mäetipud pilvedes ujumas ning päikesekiired seda hõbehalli pehmust silitamas.

Teisel pool mäeharja avanes veelgi võrratum vaade – selgepiiriline, nii kaugele ulatuv, kui silm seletab, mäetippude ahelik, mille taha jääb Austria, ning all laiuv Logari org ja langev Rinka juga.

Samuti külastasin lummavat Bledi, linna Loode-Sloveenias Julia Alpide alal. Turistidele meelepärase paiga teeb eriliseks selge ja puhta veega Bledi järv, mille keskel on saareke väikse valge kirikuga. Kogu selle vaate tegid veelgi idüllilisemaks taustal kumavad Alpid, päikeseloojangust suitsroosad.

Omajagu seiklust ja võimalust uudistada looduse järjekordset imetegu pakuvad Postojna koopad. 20 kilomeetri pikkune karstikoobastik on Sloveenia suurim koopasüsteem ning seejuures ka suurim turistimagnet.

Turistidele on koobastest avatud 5,3kilomeetrine lõik, mille algus ja lõpp läbitakse rongiga ning vahepealne osa giidi juhendamisel jalgsi. Koopad on ehitud uhkete ning erivormiliste kaltsiumkarbonaadi stalaktiitide ja stalagmiitidega. Koobastes elutseb ka prooteus ehk koopaolm - harukordne pime kahepaikne.

Sloveenia pealinn Ljubljana on Tallinnaga võrreldes küllaltki väike. Sealsed tänavad on kitsamad ja liiklus hõredam, kuigi kõnniteedel liigub inimesi rohkesti.

Arhitektuuri poolest oli Ljubljana minu jaoks tõeline maiuspala – segunevad barokk ja viini setsessioon, aga ka keskaegne arhitektuur Ljubljana lossi näol, mis vaatab vanemlikult üle Ljubljana vanalinna lossimäe tipust.

Ljubljana keskväljakule jõudmist ootasin ma väga, sest olin seda ette kujutanud juba pikka aega pärast Paulo Coelho’ raamatu “Veronika otsustab surra” lugemist. Ja ma ei pidanud teps mitte pettuma.

Väikse, kuid armsa keskväljaku ühes servas seisab sloveeni romantismiaegse poeedi, France Prešereni kurbliku ilmega kuju. Väljaku teises ääres on varases barokkstiilis ehitatud frantsiskaani kirik, mille vastasservas kulgeb üle Ljubljanica jõe Kolmekordne sild.

Õhtuti valgustatud keskväljakul seistes võib kuulda frantsiskaani kiriku kellade helisemist ning neile justkui kajana vastavate kaugemal asuvate kirikute kellamängu.

Samuti on vaatamisväärsus Draakonisild, millel paiknevate kujude tõttu on draakonist kujunenud Ljubljana sümbol.

Mind hämmastas ka sloveenide külalislahkus, soojus ja viisakus. Mägedes matkates ei möödunud ühtegi kohalikku, kes poleks meid teretanud. Seltskonnas tervitatakse üksteist enamasti kättpidi ning minu kui välismaalasega suheldes anti endast parim, et kõnelda inglise keeles.

Tudengina üllatasid mind ka sloveeni tudengitele riigi poolt võimaldatud soodustused. Nimelt saab iga üliõpilane kuu alguses koolipäevade jagu sooduskuponge üheks toidukorraks päevas. Kui kuponge kuu jooksul ära ei kasutata, kanduvad need järgmisesse kuusse. Süsteem töötab mobiilside põhiselt.

Soodustuste suurus ja tingimused varieeruvad vastavalt söögikohtadele. Kuid näiteks võin tuua õhtusöögi, kus tudeng tellis endale toidukoha menüüst roa ning sai supi, salati ja magustoidu sealjuures tasuta.

Kusjuures, roogade suurusega sloveenid ei koonerda. Kui Eestis saab kohvikus kuue euro eest salati ja vee, siis Sloveenias serveeritakse sama summa eest sooja kohalikku liharooga, mida keskmist kasvu naisterahvas üksi ära süüa ei jaksa.

Rahvusköök on Sloveenias põnev, maitsev ja rammus, kuid kindlasti mitte kindlapiiriline. Sloveenlaste lookas toidulaualt leiab mitut sorti täislihavorste, kartuliputru ubadega, guljašši, salaamit ja lasanjet, aga ka meile armast hapukapsast. Ja jõuludel söövad nemadki verivorsti.

Magustoiduks küpsetavad sloveeni emad pähkli- ja moonirulle, kohupiima- ja šokolaadikooke. Kaks korda sain ka mina võimaluse sloveenlastele enda pere maiuseklassikat tutvustada.

Odavaks ja lahedaks, kuid hästi mekkivaks magustoiduks tunnistati vaarikamoosi mannavaht. Kuid laineid lõi hoopistükkis Napoleoni kook, mille lõhna tõttu ei saanud pererahvas väidetavalt öösel sõbagi silmile.

Sloveenia on riik, mida soovitan soojalt avastama minna! Kaasa tuleb kindlast võtta jalatsid, millega mägedes ronida, ja fotoaparaat, et kõiki üllatuslikke hetki ja maalilisi vaateid jäädvustada. Minu elamused ja mälestused võtab vast kõige paremini kokku Sloveenia turismiloosung “I feel SLOVENIA” (“Ma tunnen Sloveeniat” [ingl k]; paksus kirjas LOVE – armastus).