Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/05/04/13083947t1h42dd.jpg)
/nginx/o/2019/05/03/12133370t1h9eb7.jpg)
Mai on positiivselt laetud kuu. Märgistab külmaperioodi lõppu ja õrritab paljulubavalt soojade ilmadega. Talve kaisust on välja sulanud surnud taimeosised, määrdunud toonides kulu ja kõdu. Neid “kaunistavad” oma aja ära elanud kirevad jäätmed.
Mai algus tähendab tuhandetele vabatahtlikele liigikaaslaste laialiloobitud “ilu” kokku kogumist, sest kohe on loodusel välja pakkuda värsket rohelist ja kümneid õisi, mis läbi kulu valguse poole küünituvad. Inimeste pakutud “ilu” ei muutu elavatele taimedele rammu andvaks multšiks. Värvilised pakendid pleegivad päikese käes ilmetuteks känkrateks, mida tuul püüab tarnijatele tagasi veeretada ning vihm maaga ühte leotada. Klaas ja plast läigivad kurjakuulutavalt – tulge, asukad, tallake käpad veriseks ja sõrad mõraseks.