Kolumn: suuremalt mõtlemise talgud

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi

Mai on positiivselt laetud kuu. Märgistab külmaperioodi lõppu ja õrritab paljulubavalt soojade ilmadega. Talve kaisust on välja sulanud surnud taimeosised, määrdunud toonides kulu ja kõdu. Neid “kaunistavad” oma aja ära elanud kirevad jäätmed.

Mai algus tähendab tuhandetele vabatahtlikele liigikaaslaste laialiloobitud “ilu” kokku kogumist, sest kohe on loodusel välja pakkuda värsket rohelist ja kümneid õisi, mis läbi kulu valguse poole küünituvad. Inimeste pakutud “ilu” ei muutu elavatele taimedele rammu andvaks multšiks. Värvilised pakendid pleegivad päikese käes ilmetuteks känkrateks, mida tuul püüab tarnijatele tagasi veeretada ning vihm maaga ühte leotada. Klaas ja plast läigivad kurjakuulutavalt – tulge, asukad, tallake käpad veriseks ja sõrad mõraseks.

Üle kümne aasta on korraldatud koristamistalguid. See kodanikualgatus on üldsuse moraalile hästi mõjunud. Prügi metsa viimisse ei suhtuta pelgalt kui seaduse rikkumisse. See on piinlik. Piinlik. Piinlik? Piinlik!