Nädala kaja: tõe kriteerium pole enam ammu praktika

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Üks poliitiline mürgel, millesarnast varasemast raske meenutada on, tegi ilma nädala algul, kui peaaegu katkematult saabus pommuudiseid ning meediaväljaannetel oli raske neil järge pidada. Kuigi lühiajaline, oli tants nii intensiivne, et laubad leemendavad ja jalad on villis tänaseni, kõige parema meelega tahaks maha istuda ja pisut puhata.

Puhkamise ajal aga võiks natukene mõelda. Näiteks seeüle, mis on tõde. Keegi ei vaidle ju vastu sellele, et tõde tuleb ikka igas asjas jalgele seada, enne kui südamerahuga edasi minna saab. Seletava sõnaraamatu järgi on tõde asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi. Väga selgesti öeldud. Aga mõnikord võtab inimese aju kätte ja hakkab trikitama. Näiteks otsustab keegi, et tõde polegi tõde, vaja oleks välja mõelda mingi uus ja parem tõde. Võtab kätte ja mõtlebki ning kuulutab, et vaat hoopis see on tõde. Unustades seejuures, et seda eelmist tõde teavad siiski paljud, kes seda tema endagi suust kuulnud on. Aga noh, ka neile saab teatada, et see eelmine tõde polnud kaugeltki mingi tõde. Küll nad viimaks uskuma jäävad ja isegi kahtlema hakkavad, kas üldse õigesti mäletavadki.

Ei saa ju olla võimalik, et kõik need faktidega žongleerijad ja uute maailmade väljamõtlejad, keda ma tunnen, on isiksusehäirega.

Ja mis kõige kummalisem: uskuma hakkab ka väljamõtleja. Sääraseid juhtumeid pole sugugi vähe. Mõelge järele: ma arvan, et peaaegu igaüks meist tunneb kedagi, kes on uusi tõdesid loonud, et vanu varjutada, ja ausõna, näib, et neil endal on raske vahet teha, mis juhtus päriselt ja mille on nad ise välja mõelnud. Mina küll tunnen selliseid. Ma pole meedik ega tea, kas tegemist on patoloogilise juhtumiga, aga näiteks paranoilise isiksuse tunnustena nimetavad arstid kõikehõlmavat kalduvust kogemust moonutada ning oma õiguse visa ja sõjakat tagaajamist, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga. Lisaks on paranoikul kombeks seletada enda ümber ja laias maailmas sündivat ülekaalukalt ja alusetult kui kellegi vandenõu tulemust. Loed ja mõtled: ei saa ju olla võimalik, et kõik need faktidega žongleerijad ja uute maailmade väljamõtlejad, keda ma tunnen, on isiksusehäirega. Või?

Või lööks parem käega. Mäletate, mida ütles Aleksandr Solženitsõn? “Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja janu ei kärista teie sisikonda.”