Amet: lastekaitse peab vägivallakahtluse korral pereellu sekkuma

Lapsed ei suuda end ise kaitsta, rõhutab lastekaitseametnik Kaja Rattas.

FOTO: Postimees

Lastekaitsetöötajal on seadusest tulenev õigus ja kohustus sekkuda pere siseasjadesse ka pelgalt ohukahtluse korral, toonitas sotsiaalkindlustusamet vastuseks päringule teemal, kas vägivallakahtlus on perekonna siseasi – nagu väitis siseminister Mart Helme – või mitte.

Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil mõistis siseminister Mart Helme hukka selle, et pärast Marti Kuusiku perevägivallakahtlusi on nende perekonna siseasjadesse sekkunud lastekaitsjad ja naisteorganisatsioonid. 

"See on minu jaoks õõvastav, see on minu jaoks vastuvõetamatu. Ma ei saa kuidagi heaks kiita seda, et juba lähevad selle perekonna ukse taha mingisugused lastekaitsjad ja mingisugused naisteorganisatsioonide esindajad, kes sekkuvad selle perekonna siseasjadesse," ütles Helme. 

"Lastekaitsetöötaja täidab seadusest tulevat ülesannet ning tal on õigus ja kohustus sekkuda pere ellu ka siis, kui tegemist on ohu kahtlusega," toonitas sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna Põhja piirkonna juht Kaja Rattas ning lisas, et laps on abivajav siis, kui pole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu.

"Hoolimata sellest, mil määral on laps täiskasvanute vahel toimuvast teadlik, on lähisuhtevägivalla juhtumite puhul lapse heaolu kahjustatud ning tegemist on kindlasti abivajava lapsega. Vägivalla pealt nägemine kahjustab last rängalt ning sõltuvalt lapse vanusest võib teda ähvardada lisaks emotsionaalsele traumale ka füüsiline oht," selgitas Rattas.

Olukorras, kui kohalik omavalitsus saab teate abivajavast lapsest, püüab lastekaitsetöötaja saada kiiresti kontakti pereliikmetega ning peret külastatakse esimesel võimalusel.

"Vesteldakse ka lastega. Kodukülastus ja ka vestlus pereliikmetega on lastekaitse töös tavapärased osad. Loomulikult tuleb suhtlemisel perega tagada, et ei seataks kannatanut ja lapsi uuesti ohtu," märkis Rattas.

Peale informatsiooni kontrollimist ja esmast hindamist saab lastekaitsetöötaja otsustada, kuidas juhtumiga edasi tegeletakse ning leida perekonnale vajalikud abimeetme. Ohvrist lapsevanemat saavad abistada ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad, naiste tugikeskus või teised abiorganisatsioonid.

"Koduvägivalda ei saa kunagi pidada pelgalt perekonna siseasjaks," toonitas Rattas. 

Lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest ise seista ja toetuvad igakülgselt täiskasvanutele. Peres, kus üks vanem võib olla vägivallatseja ja teine ohver, võib ka lapse olukord olla üsna kaitsetu.

"Seda arvestades on just kõrvalseisjate märkamine ja reageerimine määrava tähtsusega," selgitas Rattas. "On oluline, et just lapsed teaksid, et murest, millest mingil põhjusel ei saa rääkida oma vanemaga, võib rääkida lapse jaoks turvalise täiskasvanuga, kas siis perearsti, klassijuhataja, mõne sugulase, politseiniku või helistada lasteabitelefonile 116 111."

Tagasi üles