Aivo Erkmaa kommentaar: korvpalli elujõulisuse taastamiseks tuleb astuda samm tagasi
Samal teemal: "Arnu Lippasaar: vanal kombel edasi ei saa"

Aivo Erkmaa.

FOTO: Korvpalliakadeemia Tallinna Kalev

Käesoleva kommentaari kirjutamise üheks ajendiks on RSK Tarvas meeskonna edu Eesti korvpalli meistrivõistluste esiliigas, aga mitte ainult. Lisaks küsimusele, kuidas on virulastel võimalik korvpalli meistriliigasse naasta, tõusevad päevakorda teisedki teemad.

Heites pilgu korvpalli Eesti-Läti ühisliiga mängude publikunumbritele, võib järeldada, et selline formaat meie kohalikke korvpallisõpru eriti ei kõneta. Toon näite hooaja kulminatsioonist, ühisliiga nelja tugevama meeskonna finaalturniirilt Tallinnas, mis võinuks rahva saali tuua, kuid pälvis pealtvaatajate tagasihoidliku tähelepanu. Kui käis otsustav mäng kahe Läti klubi vahel, haigutas saalis praktiliselt tühjus. Mingi indikatsiooni see toimuvast annab.

Samal ajal leiab Tartus tee saali kohaliku ja Valga meeskonna mängule vähemalt sada inimest. Eesti meistrivõistluste esi- ja teise liiga play-off-mänge Rakveres ja Keilas ning mõlema liiga finaalturniiri Jõhvis ja Viimsis jälgis väga arvukas publik. Nendes saalides valitses tõeline korvpallimelu. Miks? Sellepärast, et publikul on nimetatud meeskondade ja nende mängijatega side.

Pole saladus, et tänasel päeval Eesti meistriliigas võistlevad klubid piltlikult öeldes upuvad rahamuredesse. Ambitsioonid on suured, aga raha napib, mistõttu ripub kogu aeg kirves nende pea kohal. Keda kõnetakski, kui Rakveresse tuleks mängima Ventspils, Ogre või kes tahes?

Eeltoodut arvesse võttes leian, et tarbetult ressursse neelavast Eesti-Läti ühisliigast loobumise järel on vaja Eesti korvpalli meistriliiga elujõulisuse taastamiseks astuda nii-öelda korralik samm tagasi. Et meistriliiga muutuks pealtvaatajate jaoks taas atraktiivseks, tuleks võistkondade arv viia 12-ni ehk ühendada senised meistriliiga klubid esiliiga paremikuga. See võimaldaks mängida reaalselt korraliku täishooaja.

Ühtlasi võiks kehtestada piirangud välismängijatele, lubades igal klubil kaasata maksimaalselt kaks leegionäri. Mis nende sammudega kaasneks? Esiteks pääseksid kohalikud mängijad rohkem platsile. Teiseks väheneksid eelarved ja klubide majandamine muutuks natukene lihtsamaks. Tase ühtlustuks, tekiksid võrdsemad ja põnevamad vastasseisud. Korvpalliplatsidel oleks kordades rohkem intriigi.

Kolmkümmend aastat korvpallis olnuna ei usu ma täna enam mingitesse Euroopa vallutamise või niinimetatud tõsiste klubide klubipüramiidide juttudesse. Kui meistriliiga klubide eelarved muutuvad väiksemaks, siis seda rohkem on võimalik panustada noortetöösse ja -korvpalli. Sellisel juhul usun, et nelja-viie aasta pärast tuleb Eesti korvpallis uus tõus. Kui BC Kalev/Cramo soovib samal ajal tugevamaid mänge, siis las mängib pealegi VTB ühisliigat ja teisi rahvusvahelisi sarjasid.

Eesti korvpalli taseme tõstmisel on samuti oluline aidata välja võimekaid noori, kes on sattunud välisklubide huviorbiiti. Välisklubidesse siirdumise tendents jätkub niikuinii ja seetõttu peab see olema prioriteet, et meie parimad lähevad välja. Mitte ükski meie klubisüsteem, kaasa arvatud Audentese spordigümnaasium, ei paku praegu samaväärset treeningukeskkonda ega arenguvõimalusi.

Tagasi üles