Kas Triinud tõusevad tuhast?

Lavastaja Toomas Suuman.

FOTO: Arvet Mägi

Ära korja tuha seest herneid ja ära hädalda, aja selg sirgu ning märka õnne enda kõrval, soovitab “Tuhkatriinu” näidendiks kirjutanud ja Rakvere teatris lavale toonud Toomas Suuman.


Miks kirjutasite tänavuseks jõulunäidendiks “Tuhkatriinu”?
Minu meelest oli see loomenõukogu pakkumine. Ta mingil moel jätkab, teises võtmes küll, sama lugu, millega sai alustatud “Väikeses Mukis”. See on iseendaks olemise, endaks jäämise ja saamise teema ning kõik, mis sellega kaasneb – kuhu paigutub minateadvus ja mismoodi ühiskond sind vastu võtab.
Mukil oli selles mõttes natuke lihtsam kui Tuhkatriinul, sest Mukk ei osanud olla mitte keegi peale selle, kes ta oli – tema ise.
Tuhkatriinu lool on palju variante, sest teema on ju väga vana, kuid kõigis kordub vapustus loo alguses – ema sureb. Laps kaotab koos emaga enesest nii suure osa, et ei oska hakkama saada.
Näidendit kirjutades mõtlesin sellele, mis võimalused olemine pakub. Alati on võimalus elu lõpuni halada ja nutta, aga see ei too ema tagasi, ainult ise oled õnnetu ning lased maailmal endast üle sõita. Teine võimalus on ennast sirgeks ajada ja vaadata, et äkki saan ilma emata üksi ka hakkama.
See on loo üks põhiteema – kuidas endaks saada, endaks jääda ja mida see üldse tähendab – olla mina ise. See ei peaks tähendama, et mul ei ole mingeid kahtlusi, et ma olen kõiges juba ette pööraselt kindel. Pigem vastupidi. Julgus milleski kahelda, kahelda ka kõige kindlamana tunduvates situatsioonides, hetkedes, teadmistes. See on ju inimlik. Mismoodi olla ise ja olla inimene. Need kaks asja peaksid käima koos – ise olemine ja inimlik inimene olemine.
Ega mind teatris suurt miski muu pea­le inimese ei huvita. Ühes otsas inimene ja teisel pool igavik. See, mis sin­na vahele jääb. Mitte rohkem, aga mit­te vähem. Mitte mingil juhul ka vähem.


Tuhkatriinul tüdrukuna on teistele meele järele olemisest keeruline välja tulla, inimene olla.
Haldjas ütleb stseenis, kus Tuhkatriinu küsib, miks tema meelest on inimestega alati üks rist ja viletsus, et igavad olete, inimesed: tahate rikkaks saada, kuid rikkaks ei saa, ajate tarkust taga, targaks ei saa, unistate nii imekaunilt, et tõuse või lendu, selle asemel hakkate tuha seest herneid korjama. Sellepärast, et üks loll käskis. Igav! Sulle anti kuri ja rumal käsk, sellist käsku küll täita ei tohi, siis muutud ise ka kurjaks ja rumalaks. Viska minema need herned!
Vormid muutuvad, põhiolemus jääb samaks. On tegevusi, millega inimesed täie teadmise ja uhkusega tegelevad, isegi õpivad seda tegema, mida võib nimetada tuhaämbrist herneste korjamiseks. Aga ei pea. Inimene vast on ikka natuke rohkemaks loodud. Las ta käseb, ei pea ju tegema.

Seal tulevad mängu hirmud.
Siin jõuamegi iseendaks jäämise juurde. Et näha läbi. Nagu Cipollino ütleb rüütel Tomatile, et ma olen õppinud elus kelme ära tundma. Alati see ei õnnestu, kuid tuleb püüda ära tunda loll käsk. Muidu võimegi jõuda niikaugele, et korjan tuhaämbrist her­neid täie teadmisega, et see on loll käsk. Nagu vangilaager, Gulag, kus antud hetkel on mõistlikum seda te­ha, sest muidu lastakse maha. Aga är­me tee niiviisi, et see ongi maailma kesk­punkt. Tuhaämbrist herneste korjamine jääb selleks, mis ta on – mõtte­tuks, täiesti mõttetuks. Ja kuna see käsk on antud täiesti üheselt, et alandada, solvata, mutta suruda, siis ära lase seda.

Mis siis, kui laps on kasvanudki sellises keskkonnas ...
Just nimelt! Just nendele hirmudele peakski juhtima tähelepanu. Ma püüan seda teha. Ehk mõni laps küsib ja mõni vanem vastab.

Missugune on “Tuhkatriinu”?
Usun, et tegemist on kirgliku ja rõõmsa looga, sest et prints ikkagi valib naist, ja valib oma rahva hulgast, nii et naised on kõik ära pööranud. Mutid vaatavad, et neilgi pole viga ja vääriksid enamat kui oma mees. Kõik on ära pööranud, sest neil on võimalik pääseda talendisaatesse, modellisaatesse, lossi pidusse – äkki seal mõni õukondlane vaatab mind ...
Tegevus toimub sedapuhku lõunamaal. Kirglikult, rõõmsalt ja kirglikult ajavad asja, mis tähendab, et sama kirglikult peab püüdma iseendaks jääda.
Haldjas ütleb, et elu ei ole igav, on mõnikord kohutav või väga kohutav, kuid mitte kunagi igav. Paraku inimestel tuleb ilma igavuseta hirm peale. Nad kardavad, et elu toob õnnetust. Toobki. Õnnetus ei hüüa tulles. Ega õnn ka ei hüüa. Kui kogu aeg ringi joosta ja appi hüüda, siis sa ei märka, kuidas sinu õnn seisab siinsamas sinu kõrval vaikselt ja ootab. Aga inimene ju otsib kusagilt kaugelt. Siin peab ettevaatlik olema – ega ta lõpmatuseni ei pruugi oodata. Kuid ta on alati siin, kõrval. Nagu indiaanlased ütlevad: õnn on kõrval, surm on kõrval. Kogu aeg saadavad.
Siin on ju jõulusõnum ka, sest mida ingel karjastele ütles: “Ärge kartke, sest ma kuulutan teile suurt rõõmu ...” Rõõmu kuulutatakse, mis te kardate!

TEATER

• “Tuhkatriinu. Õnn ei hüüa tulles” – tuntud muinasloo järgi näidendiks kirjutanud Toomas Suuman.
• Lavastaja Toomas Suuman.
• Kunstnik Kristi Leppik.
• Tuhkatriinu osas Natali Lohk, teistes osades Silja Miks, Marin Mägi, Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Indrek Apinis, Maarika Mesipuu.
• Esietendub Rakvere teatris täna.

Tagasi üles