Juhtkiri: see tänuväärne töö
14. mai 2019, 00:00
Targad inimesed on öelnud, et kui inimene suhtub oma igapäevasesse tegevusalasse nagu töösse, siis pole suhtumine õige. Tööd tuleb võtta kui kutsumust, kui hobi ja kirge. Ilmselt paistab sellise suhtumise poolest silma Rakvere haiglas töötav Merle Somelar, eile aasta õe tiitliga pärjatud meedik.
Värske aasta õde tunnistas Virumaa Teatajale, et igasugune märkamine on alati eriline ja tore, kuid kõige olulisemaks tagasisideks meedikule on ikka patsientide rõõm ja tänu, isegi juhul, kui suuri tundeid alati sõnadesse ei panda. Õe elukutse ei ole selles osas midagi erilist, ent eks tänu ja head sõna kipub ikka vähevõitu olema. Märgatakse seda, mis viltu läheb, aga pühendumust ning soojust võetakse pigem iseenesestmõistetavalt.
Nagu tuleb hinnata seda, et läänevirulastel on veel oma haigla, kuhu tervisemurega pöörduda. Või kuhu näiteks sünnitama minna.
On äärmiselt kõvasti vedanud, kui satume haigena kompetentse ja südamlikult suhtleva meediku juurde. Ilmselt on väga meeldiv olla ka sellise inimese kolleeg – arstina tema peale kindel olla ja õena temaga konsulteerida ja temalt õppida. Meediku elukutse on kahtlemata üks stressirohkemaid ning jääda emotsionaalsete patsientide, nende kapriissete pereliikmete ning meditsiinisüsteemi üha kasvavate nõudmiste keskel professionaalseks ja rahulikuks on oskus omaette. Ja seda tuleb hinnata.
Nagu tuleb hinnata sedagi, et läänevirulastel on veel oma haigla, kuhu tervisemurega pöörduda. Või kuhu näiteks sünnitama minna. Väikehaiglate sünnitusosakondade sulgemist on kurvastusega jälginud kogu Eesti rahvas. Järgnenud on lood põlluveerel sünnitavatest noortest emadest.
Tuttavad ämmaemandad, kodune keskkond ning pere ja sugulaste lähedal viibimine lasevad seda olulist sündmust kindlasti palju kordi kergemini taluda, kui et tuleks sõita saja või enama kilomeetri kaugusele võõraste keskele ning muutuda vaid numbriks dokumentatsioonis.
Ehk võtame kõik järgmine kord meediku vastuvõtule minnes aega väikeseks tänuks visiidi lõpus.
Me ei tea, kas see midagi muudab, aga loodame, et kui üks tänu ei muuda, siis kümme ja kakskümmend rõõmsat ja rahulolevat patsienti motiveerivad ka õde ning arsti tublilt oma ametis jätkama.