Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/05/13/12162524t1h2885.jpg)
Võibolla tundub sulle praegu lihtsam vooluga kaasa minna ja suu pidada. Võibolla oled loobunud oma põhimõtete kaitsmisest lootuses, et vähemalt sina ja sinu lähedased tulete tervena välja. Võibolla loodad sa, et see on vaid ajutine. Võibolla tundub sulle, et pingutad üle, asi polegi nii hull, tegelikult läheb ju kõik vanaviisi edasi, midagi hirmsat ei ole ju juhtunud. Aga kui sa enda sisemise vabaduse ära annad ja käega lööd − siis juhtub.
See pole enam sama Eesti. Jah, me jääme Euroopasse ja koalitsioonileping lubab sõbralikkust. Aga me ei näe seda. Me ei tunne seda. Meie väärtuste ruum on hakanud kiiresti muutuma ning seda on märgatud ka välismaal. Juba nüüd. Juba praegu. Kuid seda kriisi ei saa lahendada peaminister, uus valitsus või poliitikud. Meie väärtuste murenemist ei peata ajakirjandus või korporatsioonid, meie riigi välispartnerid või keegi teine. Selle peame lahendama meie. Meie, kes me kardame. Meie, kes me käega lööme. Meie, kes me oleme liiga mugavad selleks, et midagi teha.