Tulevikuennustus “Kreisiraadio” moodi

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meeli Küttim

Suve südames koguneb Eesti rahvas pealinna laulukaare alla ühislaulmisele. See viimane ei kõla ehk väga uhkelt, aga laulupidu kõlab seda uhkemalt. Koos laulmine on eestlasi aidanud üle rasketest aegadest, ning ei teagi, kust tuleb lauluarmastus meie inimeste sisse. Ei tahaks öelda, et emapiimaga, sest laulavad needki, kes lonksugi toda rüübet saanud ei ole. Tean hulka inimesi, kes kiirete igapäevatoimetuste kõrvalt on aasta ja enamgi truult tööd teinud, proovides käinud, sageli läbinud selleks pikki vahemaid, et vaid sillutada teed laulukaare alla. Sulnis.

Laulu armastavad ka need sajad tuhanded, kes teisipäeva õhtul televiisori vahendusel kaasa elasid rootsi hõbekõrile, kes eestlasi eurolaulukonkursil esindas. Viis mees meid finaali ning ette heita polegi midagi. Kui ehk seda, et helipilt paljude kaasaelajate meelest kohati lonkas: Victor Crone suu oli pärani, hääl pidanuks kõlama võimsalt, aga kostev heli oli kuidagi hädine.

Kui suu on võimsalt valla, siis peaks ka sealt tulev võimsa ja ehedana mõjuma. Kui saab valla olla. Laulukaare allgi on kõlanud võimsad viisid, näiteks Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi loodud “Mu suul ei ole sulgejat”. Märgilise tähendusega pala tänases Eestis. Siiski, võibolla ehk mitte nii märgiline kui huumorisaate “Kreisiraadio” sketš kunstnik Jürarrak Parkist, kes veenilaienditega võitlevaid modelle korrale kutsudes kujutas pildil “kinnise suuga laulupidu”. Nii et ei me tea, milliseks meie ühislaulmine siin Eestis kujuneb, aga kui me inimestena võtame hetke selle üle mõelda, siis teame, milliseks me tahame, et see kujuneks.