Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/03/28/15971624t1h42c4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/15/12168517t1h542c.jpg)
Suve südames koguneb Eesti rahvas pealinna laulukaare alla ühislaulmisele. See viimane ei kõla ehk väga uhkelt, aga laulupidu kõlab seda uhkemalt. Koos laulmine on eestlasi aidanud üle rasketest aegadest, ning ei teagi, kust tuleb lauluarmastus meie inimeste sisse. Ei tahaks öelda, et emapiimaga, sest laulavad needki, kes lonksugi toda rüübet saanud ei ole. Tean hulka inimesi, kes kiirete igapäevatoimetuste kõrvalt on aasta ja enamgi truult tööd teinud, proovides käinud, sageli läbinud selleks pikki vahemaid, et vaid sillutada teed laulukaare alla. Sulnis.
Laulu armastavad ka need sajad tuhanded, kes teisipäeva õhtul televiisori vahendusel kaasa elasid rootsi hõbekõrile, kes eestlasi eurolaulukonkursil esindas. Viis mees meid finaali ning ette heita polegi midagi. Kui ehk seda, et helipilt paljude kaasaelajate meelest kohati lonkas: Victor Crone suu oli pärani, hääl pidanuks kõlama võimsalt, aga kostev heli oli kuidagi hädine.