Milline oli aasta 2008 ja mis on 2009ndal tulemas

Ants Leemets. Foto: Arvet Mägi

Eelmiseks aastaks uut aastat soovides olid kõik  optimistlikud. Ei erinenud teistest ka president Toomas Henrik Ilves, kes uusaastapöördumises teatas: "Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus ..."

Paraku asjad nii ei läinud ja praegu ennustab The Economist, et Eesti on 2009. aastal majanduslanguselt seitsmendal kohal.

Kõige suuremat kukkumist nähakse ette Islandil, Zimbabwes ja Lätis. Seega oleme tagant seitsmendad, mis aga ei takistanud meid Lätile abi pakkumast.

Uus olukord
Tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Uuele kursile on asunud ka meie president, kes teatab uusaastatervituses: "Meie majanduse mõõdumärkide järgi võib algav aasta tulla Eestile sel sajandil kõige keerulisem." President pingutas vingelt üle - sajandi lõpuni on veel 92 aastat ja kuulutada käesolev kõige keerulisemaks on ülim pessimism.

Eesti valitsus elas kuni eelmise aasta kevadeni rahumeelselt ja selle reiting oli igati korralik.

Kabinetis tehti vaid üks vahetus, regionaalministri toolilt sai kinga Vallo Reimaa (IRL) ja asemele tuli Siim-Valmar Kiisler (IRL).

Regionaalministri ametikoht, mis loodi Andres Tarandi "vahevalitsuse" ajal, ei ole regionaalarengule märgatavat kasu toonud. Kui alguses oli koha loomise eesmärk pöörata tähelepanu regionaalprobleemidele, siis nüüd on regionaalministri roll pigem nende probleemide varjamine.

2009. aastal peaks see ametikoht kaduma ja regionaalpoliitika eest hakkama vastutama kõik ministrid.

Sama mõttetu on ka rahvastikuministri koht, ja kui üldse vajame praegu portfellita ministrit, siis arvestades kujunevat olukorda, on selleks tööasjade minister.

Valitsuse rahu rikuti oluliselt kevadel ja seda eelarve pinnal. Puhkes eelarvekriis, mida mõned pidasid majanduskriisiks. Eelarvekriis jätkus kuni aasta lõpuni ja jätkub ka 2009. aastal, sest vahepeal on saabunud majanduskriis. Ministrite toimetamised eelarvekriisi ajal ei jätnud head muljet.

Igaüks kinnitas, et tema valdkonnas ei saa midagi kärpida. Eriti ägedad olid IRLi ministrid Jaak Aaviksoo, Juhan Parts ja Tõnis Lukas. Sotsid ja refor­mikad pidid olema vaiksemad, sest nende käes olid vastavalt rahandus- ja peaministri portfell, mis ei võimaldanud vastutustundetuid avaldusi teha.

Ainukesena poliitikutest tuli asjast puhtalt välja Ivari Padar. Olles küll segadustes paljuski ise süüdi, hakkas ta otsima lahendusi ja rääkis avameelselt olukorra raskusest. Majanduskriisi tingimustes oleks eelarvekakluse jätkumine, mis põhiliselt suunatud meediale ja oma ego rahuldamisele, valitsusele surmav.
Edgar Savisaarel ei ole vaja midagi teha. Ta istugu Hundisilmal ja võim tuuakse talle koju kätte. Nii võibki juhtuda, sest valimiste eel koalitsiooni omavaheline nagin kasvab. Kõik tahavad üksteisest eristudes teenida poliitikule vajalikku valuutat ehk valijate hääli.

Omavalitsused kokku
Riigikogu on toiminud nagu ikka: koalitsioon nagistab omavahel ja opositsioon ütleb, et kõik on valesti. Ühes küsimuses suudeti kindlalt ületada uudisekünnis.

Ajal, kui paljudele inimestele jäi 12 000kroonine keskmine statistiline palk unistuseks, liikusid riigikogulaste palgad aina üles.

Aprillis kosus saadikute teenistus võrreldes 2007. aastaga 20 protsenti, jõudes parlamendi lihtliikmete puhul ligi 50 000 kroonini. Tänu maksuvabale kuluhüvitisele võisid nad arvestada enam kui 60 000kroonise töötasuga.

Sel aastal ei muutu midagi, koondamisi pole riigikogus oodata ja töötuks jäämise hirmu tekkimiseni on veel aega. Rahva jaoks ei ole erilist tähtsust, kas palk on 60 000 või 70 000 krooni, enamikule on see raha kuupalgana nagunii hoomamatu. Kõik need, kes on saanud riigikogu liikmeks, kuuluvad aastasissetuleku poolest automaatselt Eesti rikkamate inimeste hulka.

Kui riigikogulastele on aasta rahulik, siis oluliselt halvemini läheb omavalitsustel, ja seda eriti aasta teisel poolel. Väiksemad omavalitsused tunnetavad raskusi kiiremini ja suurematel on rohkem aega harjuda maksutulude vähenemisega. Omavalitsuste ühinemine peaks oluliselt kiirenema paari järgneva aasta jooksul ja seda mitte valitsuse sundimisel, vaid vabatahtlikult.

Avalik sektor muutub lähitulevikus veidi efektiivsemaks ja maavalitsuste likvideerimisele toetajaid leidub. Loomulikku arengut võivad veidi segada kohalikud valimised, mille käigus lubatakse ikka veidi rohkem, kui tavapäraselt mõistlik oleks.

Muudatused kultuuris
Eelmine aasta oli saavutusterohke. Vabariigi aastapäeva tähistamine tuli hästi välja. Etendused Vargamäel, pikim neist kestis 22 tundi, pakkusid huvi paljudele teatrisõpradele ja "Vargamäe Wabariik" leidis väga hea vastukaja. Üle-eestiliste sündmuste sarja mahtus ka Rakvere meeste tegemine punklaulupeo näol.

Üllar Saaremäe ja Hirvo Surva eestvedamisel peetud pidu tõi kohale peale suure rahvahulga ka president Toomas Hendrik Ilvese, kes kinnitas, et punk on lahe.

Suurima rahvahulga tõi aga vabaõhuteatrisaali Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud muusikal "Ruja", mis kujunes tõeliseks kultuurisündmuseks.

Eesti riigi aastapäeva tähistamine oli igati väärikas. Parimad ettevõtmised olid rahva arvates öölaulupidu ja seebiseriaal pealkirjaga "Tuulepealne maa". Film täitis eesmärgi ja meie unustatud ajalugu visualiseeriti arusaadavalt, ja sugugi mitte traditsioonilises, venivas ugri-mugri vormis. Jaak Alliku negatiivne arvamus filmi kohta jäi suurde vähemusse.

Rein Siku fantaasia, et sari võiks saada järje üldrahvaliku korjanduse toel, leiab kindlasti toetust, kui Sikk teeb järele Rainer Nõlvaku teo ja kogub enda seljataha 50 000 inimest.

Muudatused kultuurivaldkonnas on ikkagi tulemas. Raamatute ja teatripiletite suurenenud käibemaks tähendab hinnatõusu.

Pealinna teatrid on piletihinnad vedanud enneolematusse kõrgusesse ja saalid on ikkagi täis. Kultuurkapitali valgub järjest vähem alkoholitarbijate ja kasiinomängijate raha, mis teeb kultuuriprojektide rahastamise üha raskemaks.

Kultuurkapital on kogu aeg toiminud demokraatliku rahapumbana, kuid raskemateks aegadeks kogutud kapitali seal pole.

2009. aastal püüavad kõik käituda veidi säästlikumalt ja seetõttu on oodata, et kiratsema hakkab suur osa vaba aja veetmise asutusi. See puudutab nii muuseume, teatreid kui igat liiki söögi- ja joogikohti. Parimatega ei juhtu midagi, halvematel läheb kehvemini.

Probleemid pole katastroof
Eestile ennustatakse 5-6% majanduslangust ja oleme arvatud kümne suurema langeja sekka. Seni on meil hästi läinud - jõulud ja aastavahetus ilma suurema kriisita möödas.

Isegi Läti pääses latti devalveerimata, seda muidugi IMFi laenude abiga. Mis hakkab juhtuma, ei ütle keegi täpselt ja Igor Mangi aastahoroskoopi võib uskuda peaaegu sama kindlalt kui majandusanalüütik Maris Lauri väiteid. Tähelepanelikud inimesed on märganud, et hoogustub töötajate koondamine ja küsitluste järgi kardab 36% töötajatest töökoha kaotamist.

Ettevõtted vaatavad tulevikku murelikult ja üritavad kulusid vähendada. Äride ja inimeste kokkuhoidlikkus toob kaasa tarbimise vähenemise, mida on juba praegu selgelt märgata.

Rooma paavst Benedictus XVI ja Jaapani keiser Akihito (rääkimata tuhandetest väiksematest tegelastest) kutsusid üles võitlema majanduslanguse vastu. Mida peab tegema "tavaline" inimene, kes ei käsuta riiklikke vahendeid ja kellel puuduvad tagavarad kriisiga toimetulemiseks?

Vaatama ja ootama! Ootama Barack Hussein Obamat, kes 20. jaanuaril ametisse asub. Ameerika ühendriikide uus president kehastab kõikide lootusi ja ootusi.

Kui kavandatavad majanduse turgutamise vahendid on edukalt kasutuses, algab tõus, mis jõuab pikkamööda meienigi. Midagi sõltub ka Venemaast, kuid enne Gruusia sõda täishiilguses maailmariigina esinenud Venemaa on naftahinna langusest räsitud ja hakkab üha rohkem sarnanema hambuni relvastatud bensiinijaamapidajaga, kes endist võimu mäletades norib tüli kõikjal ja kõigiga.

Uude aastasse astusime kergema sammuga - peaaegu kogu virtuaalne raha oli haihtunud, sealhulgas ka pensionifondide oma. Mingit rõõmu see kergus ei tee, aga midagi hullu ka ei ole. Ees on palju ebameeldivaid olukordi ja poliitikud peaksid aastal 2009 rääkima selget ja ausat juttu. Nad ei tohi varjata ohtusid ega külvata paanikat.

Loodetavasti läheb inimestel ka 2009. aastal hästi, kui ühiskond püsib stabiilsena ja probleeme käsitletakse kui normaalset asjade seisu, mitte aga kui katastroofi.

Isegi siis, kui Eesti kroon peaks devalveeritama, ei oleks see loodusõnnetus, vaid uus võimalus, millel on oma eelised.