Svirgsdeni lood: närvid krussi ja nael kummi

KRISTJAN SVIRGSDEN. Foto: Marianne Loorents

Mind ajendas seda juttu kriipsutama sõbra tuttava sõbra naine. Kelle kohta sõpruskonnas ringleb legend. Et kuradi hästi sõidab! Autoga. Nagu pääsuke liugleb ridade vahel. Ja ainult kaks kõksu aastas! See ongi uus reaalsus. Kui üle kahe ei tule. Aastas.

Järgmine aasta jälle. Ja nüüd tuleb kindlustusel tõsta meie kõigi makset, et ots otsaga kokku tulla. Loogiline. Aga ikka sõidab hästi.

Meil Telefilmis oma autobaasi polnud. Autosõidu teenust pakkus taksopark. Tollal peeti sealseid kõige professionaalsemateks autojuhtideks. Ja sealt on meelde jäänud ühe vana taksojuhi ütlus, et liikluses ei juhtu veel midagi halba, kui üks eksib. Avarii juhtub siis, kui mõlemad juhid eksivad. Mõtlen sellele, kui suviti puid linna kaminasse vean. Peterburi maanteel.

Täis käruga ei taha piirkiirust taga ajada. Ja siis joonistub peeglisse pilt, kus tagant läheneb ports autosid kui vaarao sõjavägi. Ähvardavalt. Pidevalt ridu vahetades undavad nad minust mööda. Tagant vaadates meenutavad kihulaste parve sügiseses roostikus. Seegavad üles ja alla. Ilma nähtava eesmärgita. Kas keegi on näinud? Ja tahavaatepeegel on peale seda tükk aega tühi. Maantee on tühi. Kuni tuleb uus parv. Tungeldes ja tõugeldes. Kuni kümme masinat parves. Ja jälle on tee tükk aega tühi ...