Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/17/12175255t1h6297.jpg)
Eestis teenivad NATO liitlased saavad missiooni lõpetades medaleid. Tänavu on pälvinud austusavalduse ka kaks neljajalgset sõdurit: kaheksaaastane belgia lambakoer Kaya ning neljaaastane saksa lambakoer Nash, Belgia kaitseväelaste ustavad abilised, sõbrad ja vajadusel ka stressimaandajad. Teenistuskoerad, kelle hea haistmine aitab hoiatada inimest ning hoida ära surma. Siin on Kaya elulugu.
Minu elu algas nagu paljude teiste kutsikate elu. Mina, minu kolm õde ja kaks venda sündisime 24. aprillil 2011. aastal. Oi, kui lõbus meil oli! Kui minu vennad ja õed kasvasid suuremaks, leidis minu perenaine, lühikest kasvu habras noor naine, neile uued kodud. Pooleaastasena oli minu ainukeseks mängukaaslaseks minu ema.
Vahepeal käisid mind vaatamas ja uurimas tundmatud inimesed, kes nägid kõik välja ühtemoodi. Ma olin nõnda harjunud enda perenaisega, nii et need inimesed, kes olid temast palju pikemad ning rääkisid madalama häälega, tekitasid minus ebakindlust. Ma proovisin neid vältida ning näitasin oma suhtumist urisedes ja põgeneda proovides.
Kui sain kümnekuuseks, pani perenaine mind puuri, tõstis auto peale ja algas sõit. Varem polnud ma sedasi sõitnud – lühemaid sõite oli küll olnud, kuid siis olin ma rahulikult autos tagaistmel pikutada saanud. Nüüd ma tean, et puuri minek tähendab uue seikluse algust, kuid toona, lapsepõlves, tekitas see minus vastakaid tundeid.
Belgia kaitsevägi ostab reeglina umbes aastavanuseid teenistuskoeri. Siis on juba võimalik teha järeldusi selle kohta, kas koer on pommikoeraks sobilik. Samuti tulevad kõikvõimalikud tervisehädad (kui need on kaasasündinud) selleks eaks välja.
Ma olin üpriski närviline ja agressiivne, kui kohale jõudsin. Minu perenaine tegi mulle pika pai, kallistas, ütles, et ma pean tubli olema, istus autosse ning rohkem pole ma teda näinud. Ei teagi, kas ma tunneksin ta ära nüüd, kui meie viimasest kohtumisest on möödas pea kaheksa aastat.
Uus elu
Minu uueks peremeheks sai perenaise vastand – pikk, tugev, kindlameelne ning valjuhäälne mees. Oi, kui raske oli mul alguses oma uue eluga leppida.
”Alguses oli Kaya väga vaikne, pelglik ja kartis mind. Aga ta harjus minuga üpris kiiresti. Tegelikult pole armee koera ostes kunagi kindel, kas temast saab head pommikoera treenida, kas koostöö sujub ning kas koer on andekas,” meenutab Marc ja lisab, et olles näinud koera passi, sai ta aru, et Kaya on just tema koer. “Me peame sünnipäeva ühel päeval. Seega on see ilmselt omamoodi saatus.”
Reeglite järgi ei tohi kunagi pildistada teenistuskoera koos tema peremehega, ka koerajuhi nimi ei tohi koeraga seostatav olla – seega on kõik nimed peale koera nime välja mõeldud.
Olles natukene harjunud uue eluga baasis, alustasin ma kooliteed. Enne mind proovis Marc treenida teisi koeri: esimese koeraga maadles ta pea kaks kuud, kuid minu õnneks ei tulnud nende koostööst midagi välja, tema järgmine koer oli aga liiga arglik.
"Hetkeks tundus, et mina jään kaotajaks, kuid üpriski kiiresti selgus, et nüüd on mul topelt tähelepanu ning kaks inimest, kes mind armastavad."
Kaya, pommikoer
Mind treeniti väga korralikult, kuid minult pole mõtet oodata trikke, millega on harjunud tihedad tsirkuse külastajad. Ma küll oskan täita käsklusi, kuid vaid neid, mis on vajalikud minu tööks. Minu koolis pandi suurt rõhku kuulekusele ning mitut moodi lõhnavate asjade otsimisele. Alguses oli see väga keeruline, kuid et ma olen tark koer, sain ma kiiresti selgeks, et on aeg töö tegemiseks ja aeg mänguks. Ilmselt läks mul hästi, sest juba varsti kolisin ma enda peremehe majja.
Teenistuskoerad elavad enda juhiga koos. Kui esimesed neli nädalat peavad nad olema baasis, siis edaspidi on juht ning tema koer alati koos – hommikul lähevad koos tööle ja õhtul tulevad tagasi. Koer on igal ajal seal, kus on tema juht. Koera ei jäeta üksinda ja ta võetakse kaasa ka nädalavahetusel reisides.
”Mul lubati Kaya koju võtta kahe nädala pärast – juba siis oli teada, et temast saab väga hea sõdur. Seega oli vaja teha talle selgeks, kes on nüüd tema perekond.”
Ma arvan, et enamik minu liigikaaslasi elab palju õnnetumat elu kui mina. Ma ei ole isegi tööpäevadel üksi – käin ju peremehega koos tööl. Mul pole kunagi igav – mind ümbritsevad inimesed leiavad mulle alati ülesandeid.
Marc ja mina elasime väga hästi. Ma loobusin võitlemast karjajuhi koha pärast ning lihtsalt nautisin tema seltsi.
Me ärkasime kell viis hommikul, kell 5.30 istusime autosse ja sõitsime tööle. Vahel sain ma teha tööd koos teiste koertega – me käisime igasugustes kohtades ning proovisime leida sealt lõhnu, mida meid oli treenitud otsima. Marc oli õnnelik ka siis, kui ma midagi ei leidnud. Ju siis nii pidigi olema. Sel moel möödus kolm aastat.
Ühel õhtul aga tuli ta koju uue inimesega, kes veidike sarnanes minu esimese omanikuga. Mariast sai meie perekonna liige. Kas ma olin armukade? Alguses ikka. Ma ju olin harjunud, et oleme Marciga kahekesi ja kogu tema tähelepanu kuulub minule. Hetkeks tundus, et mina jään kaotajaks, kuid üpriski kiiresti selgus, et nüüd on mul topelt tähelepanu ning kaks inimest, kes mind armastavad.
Afganistanis
Üsna varsti aga pidin ma taas puuri minema. Mind pandi autosse, seejärel lennukisse ning siis sattusin ma täiesti tundmatusse kohta, mis oli liivane, palav ja senitundmata lõhnu täis.
Afganistani jõudes oli Kaya väga väsinud ja jõuetu. Ka inimestel on vaja aega, et teistsuguse kliimaga harjuda. Marc oli tema pärast väga mures, kuid tarvis oli vaid paari rahulikku päeva ja Kaya oli valmis tööle hakkama.
”Kaya ei ole masin, mida saab sisse ning välja lülitada – ka temal on häid ja halbu aegu, vahel on tal vaja omaette olla, vahel tahab ta mängida, aga ta on hea sõdur ning vajadusel võtab ennast kiiresti kokku,” räägib Mark enda lahingupaarilisest.
Afganistanis tegin ma ikka väga palju tööd. Päevad olid pikad ja vahepeal oli mul vaja aega puhkamiseks.
Seal sain ma aru, kui väga on mul peremehega vedanud. Ta on minuga alati arvestanud ning mind hoidnud. Afganistani pikad ja intensiivsed tööpäevad tegid mind täitsa tühjaks. Ilmselt oli seda ka mu käitumisest näha ja Marc võimaldas mulle mõnepäevalisi puhkusi baasis.
Afganistanis sain ma oma esimese missioonimedali. Hästi tehtud töö eest.
”Ma ei saa teatud põhjustel öelda, mida Kaya abiga oleme missioonil olles leidnud. Kuid seda võin ma kinnitada, et tema tegi tõesti head tööd ning kahtlemata muutis nii meie sealviibimise kui ka kohalike elu palju turvalisemaks,” kõneleb Marc.
Poole aasta pärast läksin ma väga hea meelega puuri. Sest kuigi öeldakse, et koeral on hea olla seal, kus on tema peremees, oli pool minu perekonnast ju Belgias. Tagasi jõudes andis Maria Marcile kiire musi ning seejärel kallistas ja hellitas mind.
Eks mul ongi kaks elu: teenistuses olen ma äärmiselt keskendunud ja ettevaatlik, kodus olles luban endal olla tavaline lemmik – mänguline ja lõbus.
Ühel päeval aga tuli Marc koju koos asjaga, mille lõhna polnud ma varem nii lähedalt tundnud.
”Me valmistasime teda ette selleks, et varsti toome haiglast koju meie tütre, ja et Kaya harjuks lõhnaga, andsime talle nuusutada haiglast võetud mähkme ning beebil seljas olnud riideid,” räägib Marc.
Kayal ei tule kunagi kutsikaid. Et emane koer saaks teha oma tööd hästi ning oleks sellest võimalikult vähe eemal, ta steriliseeritakse. Samal põhjusel on Kaya kogu elu söönud üht ja sama toitu – ei mingeid maiustusi ega konte.
Vaat see oli alles lõhn! Marc ja Maria muretsesid, kuidas ma uue pereliikme vastu võtan. Asjata. Ma armusin sellesse inimlapsesse esimesest lõhnast. Muidugi olin ma uudishimulik – nii pisikest olendit, kes teeb vahepeal imelikke hääli, mille peale minu pereliikmed kohe jooksevad, polnud ma ju varem kohanud. Aga ma tundsin, et meie maja uus elanik vajab ka minu hoolt ja kaitset.
Marc näitab videot umbes kuue-seitsmekuusest beebist ning Kayast. Laps naerab südamest ning Kaya “peseb” teda oma keelega. Järgmises videos aga valvab Kaya lapse und.
Nüüd on minu väike sõber juba kolmeaastane ja vahel, mänguhoos, läheb ta veidike liiale. Siis Marc ja Maria kutsuvad ta korrale ning hoiatavad, et kui ta teeb mulle haiget, võin ma teda hammustada. Ma ei saa neile selgitada, et ma kunagi seda ei tee, kuid on ikkagi hea, kui laps teab piire. Siis oskab ta ka võõraste koertega ohutult suhelda. Sest kõigi enda liigikaaslaste eest ei julge mina vastutada.
Eestis
Tänavu jaanuaris pani Marc mind taas puuri, välja sain juba siin, Eestis. Kui eelmine lend viis meid kuuma Afganistani, siis Eesti kostitas harjumatult külma ilmaga. Minu sõber Nash tundis ennast väga hästi – temal on pikemad karvad seljas, mina aga ei saanud alguses väljas väga kaua möllata.
Aga siinne talv ja mõnusalt pehme lumi arendasid meid väga palju – proovi sa nina tööle panna siis, kui lõhnade volüüm on maha keeratud. Piinlik öelda, kuid siis, kui väljas oli alla miinus 10 kraadi, pani Marc mulle selga kampsuni ja jalga mingid ebamugavad asjad. Need aitasid sooja hoida, kuid ega õigele teenistuskoerale need väga ei sobi.
Eestis sain ma kokku ka siinsete teenistuskoertega. Aga et see oli trenni ajal, ei olnud mul võimalik neid isiksustena tundma õppida. Küll aga võin kogenud pommikoerana öelda, et nad on väga andekad, töökad ja targad koerad.
Vabariigi aastapäeva paraadi eel said Kaya ja Nash ka reaalset tööd teha – kõik rahvarohked kohad kammiti läbi, kuid kahtlaseid lõhnu õnneks ei olnud.
Aeg lendas siin väga kiiresti. On väga palju asju, mida meenutada. Kõigest ei jõua rääkida, kuid eriti tähenduslik oli üks aprillikuu päev.
Mulle ei meeldi väga pikalt paigal püsida. Igavaks läheb. Eriti kui koht pole magamajäämiseks piisavalt mugav ja ümberringi on palju inimesi. Aga olles sõdur, pean ka mina vahel rivistusest osa võtma. Nii oli ka tookord. Kõik minuga koos kolmekorruselises majas elavad inimesed tulid suurele platsile ning jäid seisma. Ka mina ja Nash koos juhtidega.
Paigal seista oli tüütu. Vahepeal proovisin suhelda Nashiga, kuid Marc ei lubanud. Siis ühtäkki tuli meie juurde keegi. Pikk mees rääkis Marciga sõbralikult. Minu peremehe sõbrad on ka minu sõbrad ning seepärast ei reageerinud ma kuidagi, isegi mitte siis, kui pikk mees mulle medali kaela riputas.
Kaya ja Nash said väljateenitud medalid kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremi käest. “Inimestega on lihtne – sa oled ikka väga kindel, et nemad sind ei hammusta. Neljajalgsetele sõduritele panin ma medaleid kaela esimest korda. Aga need on treenitud ning targad koerad,” ütles Herem hiljem oma intervjuus “Reporterile”.
Neljapäeval pani minu peremees mu üle pika aja taas puuri. Ilmselt algab tee koju. Ma olen kindel, et kui peremehel õnnestub koos perekonnaga siia reisile tulla, tunnen ma Eesti ära.
Kaya jaoks jääb Eesti missioon viimaseks. Mõne aja pärast jääb ta “pensionile” ning Marc saab uue koera.
”Kaya jääb aga ikka minu koeraks ning meie pereliikmeks, lihtsalt siis ei saa ta minuga enam teenistuses käia. Ma küll ei kujuta hetkel ette, kuidas ma järgmist koera valin. Kaya tõstis minu ootused tulevasele lahingupaarilisele ikka väga kõrgele,” räägib Marc tulevikust.
/nginx/o/2019/05/17/12175254t1hdf1c.jpg)