Ajad on ärevad. See väsitab. Häirib. Oleks justkui reegel, et ühiskonna sidumatus kasvab lainena ja liigub ülevalt alla. Kui Euroopa südamest kaikunud hüsteeritsemine sõna ja vabaduse üle pani esiti isegi muigama, siis nüüd järele mõeldes hakkab see kajama. Saab märgiks.
Nädala kaja: jumal hoidku
Ettevaatlikult imbub see Brüsselist ja riigiisandatest välja ja siis ... on seda täis kogu Eesti. Järsku ei mahu see kuhugi. Seda ei saa varjata. Üks tont luusib mööda Eestit – vastandumine. Ebavõrdsust tugevasse ja ühtsesse Eestisse ei mahu, on endale seadnud julgeks sihiks peaminister ja tema valitsus.
Seda aga on siiski. Kahjuks. Me oleme konfliktis. Mine kuhu tahes.
Riid on majas siinsamaski. Taevaisa oleks justkui savilinna maha jätnud. “Jumal armastab Aserit,” on öelnud sealne usumees.
Neljapäeval toimunud rahvakoosolek oli sümpaatne algatus, oma kodukamara eest võitlemine südamega asi.
Aga seda ei saa teha rusikatega veheldes, ebaviisakalt. Nii, et kuulatagi piinlik. Pisarad, emotsioonid, solvumine – aktsepteeritav. Aga. Istudes võimu ihkava usumehe ligidal oli mul tema ees hetketi häbi. Inimlikkus on ometi kuskil alles, ei saa ainult vihata.
Me oleme konfliktis. Mine kuhu tahes.
Kuidas ja miks on nii kaugele jõutud? Miks me ei suuda rääkida juba enne, kui kaotame pea? Kui lahendusena nähakse ainult ebasobivate inimeste lahkumist. Nõndamoodi on talumatult raske ja keeruline.
Rääkige, inimesed! Ma ei saa rääkida kõigi nimel, aga sõnades peitub info. Vale ja tõde. Võim ja vägi. Need kurivaimud teevad mõnikord valu, aga külvavad rõõmugi.
“Pole suuremat heameelt, kui head on märgatud,” ütleb selle nädala persooniloos targasti üks laps.
Mõtlesin headele sõnadele ja Jumalale ka siis, kui tuli ilmsiks, et raudteed ületades hukkus geeniusemõõtmeis inimene Jüri Aarma. “Järgmises elus jälle – elu läheb edasi,” olevat ta armastanud öelda. Kuid põhjalikumad kiitused jäävadki ehk nii hiljaks ja ütlemata.
“Armastus, see ongi jumal,” on Ellen Niit ühes oma armsas luuletuses nimetanud. On-gi.
Ei tahaks kurja välja kutsuda, kuid kas armastusepuuduse, külmuse ja sallimatusega pidurdame Eestit?
On meie üks lemmikütlus, mis jutustab, et meie lemmiktoit on teine inimene, lausa jumalik ettekuulutus? Või oleme sellised nagu oleme? Äkki polegi vaja peljata. Meil on jumalaid küll. Päriselt.