Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/24/12196116t1h202e.jpg)
Nii alustab oma kirja üks tüdruk. Oma õpetajale. See laps tunnistab, et tema eeskujuks võiks olla ükskõik milline kuulsus internetiavarustest või filmikaadritest. Aga ei. Ta peab kordi rohkem lugu laiast silmaringist, sooja südame erakordsusest.
Maailma mõista, tulevikku hinnata mineviku kaudu – just sellise soovi sõnastab 15-aastane Annika Õunapuu ühel päeval oma kodustele. Et mõtestada elu nii, nagu seda teeb ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Maie Nõmmik. Neiu otsustab tegutseda nõndaviisi, et vaatab uudistesaateid ja püüab nimesid meelde jätta. Päriselt. "Ma ei liialda, kui ütlen, et õpetaja muutis minus midagi, mille üle olen õnnelik ja üsna uhke," kirjutab neiu. Tubli laps tunnetab õpetaja tuge ning tal on julgust mõelda suurelt ja uskuda rohkem. Ka iseendasse.