Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/26/6006507t1he642.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/24/12196124t1he279.jpg)
Mesilased on olnud viimastel aastatel palju jutuks. Isegi meie kandis, kus kiputakse tavaliselt arvama, et Maa kliima muutumine või ülepingutatud inimtegevus meid väga ei puuduta. Meil on isegi esinenud sõnakaid ühiskonnaliikmeid, kes “teevad Trumpi” ja ütlevad, et jutt inimtekkelisest kliimamuutusest on jama. Suuri, mõtlemapanevaid ja korralekutsuvaid uputusi, torme ja metsapõlenguid ei ole meil tõesti olnud. Metsa langetatakse rõõmsalt kiirenevas tempos, jahimeestel on küttimist üle jõu käivalt palju, põllumajanduses on murede laad pigem rutiinset kui erilist laadi.
Ja ometi. Istusin ühel päeval aias õide puhkeva õunapuu all ja mõtlesin mesilastele. Neid ikka liigub veel. Aga nende pininast on saanud häirekell. Ka Eesti mesinikud teavad, et mesilaste suremus suureneb. Ökosüsteemis on mesilastel täita ülioluline tolmeldaja roll. Kui mesilaste hulk järsult väheneb, ei suuda suur osa taimestikust vilja kanda. Minu fantaasia keeldub tagajärge ette kujutamast, ehkki ettekujutusvõimet stimuleerivad fotod Aasias viljapuid käsitsi tolmeldavatest inimtöölistest.