Kolumn: haritud mesilased

Urmas Nőmmik. Foto: Kristjan Teedema

Mesilased on olnud viimastel aastatel palju jutuks. Isegi meie kandis, kus kiputakse tavaliselt arvama, et Maa kliima muutumine või ülepingutatud inimtegevus meid väga ei puuduta. Meil on isegi esinenud sõnakaid ühiskonnaliikmeid, kes “teevad Trumpi” ja ütlevad, et jutt inimtekkelisest kliimamuutusest on jama. Suuri, mõtlemapanevaid ja korralekutsuvaid uputusi, torme ja metsapõlenguid ei ole meil tõesti olnud. Metsa langetatakse rõõmsalt kiirenevas tempos, jahimeestel on küttimist üle jõu käivalt palju, põllumajanduses on murede laad pigem rutiinset kui erilist laadi.

Ja ometi. Istusin ühel päeval aias õide puhkeva õunapuu all ja mõtlesin mesilastele. Neid ikka liigub veel. Aga nende pininast on saanud häirekell. Ka Eesti mesinikud teavad, et mesilaste suremus suureneb. Ökosüsteemis on mesilastel täita ülioluline tolmeldaja roll. Kui mesilaste hulk järsult väheneb, ei suuda suur osa taimestikust vilja kanda. Minu fantaasia keeldub tagajärge ette kujutamast, ehkki ettekujutusvõimet stimuleerivad fotod Aasias viljapuid käsitsi tolmeldavatest inimtöölistest.

Aga meil on maailma elanikena praegu veel võimalus. Ei ole lootusetult hilja. Meie innovatsioon tuleb suunata (näiteks riiklike vahendite abil) traditsioonilise väikepõllumajanduse ja väiketootmise ning nüüdisaegsete efektiivsete lahenduste sünteesimisele. Valmistuda tuleb masspõllumajanduse ja masstootmise ajajärgu lõpuks, mis on käes varem või hiljem. Pigem varem, sest mesilased juba kuulutavad seda.