Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/14/876622t1hfec1.jpg)
Tulen just sincity’st – San Franciscost. Päike loojub selja taha. Destination JFK. Olen valge keskealine hetero. Metrood ei kasuta, sest korter on lähedal. Oleks küll tahtnud, et bluusi mängitaks otse tänaval, aga see vist on liigne soov. Pole enam need ajad.
Lähen Jamesi poole, kes peab siin lähedal juuksuriäri; tema juurde kogunevad mustad ja minusugused, aga ta äri on muidugi kinni. Võtan siiski kitarri kaasa, sest mul pole seda kuskile mujale panna. Üle tänava pitsabaari ees koguneb kahtlane seltskond, keda politsei teinekord laiali ajab. Oma arust narkodiilerid ja muud sihukesed.
Aga see ei ole minu ega meie asi. Või on?
Just Jamesi juures sain tuttavaks Bobiga, mustanahalise baptisti pastoriga, kes ütles, et mäletab veel Martin Luther Kingi. Eks need olid need ajad, mil valitses üleüldine usk maailma muutmisse; Nikita ajal räägiti hurraaga kosmose vallutamisest ka soviet unioonis; külm sõda oli haripunktis ja noorsugugi uskus Kristusesse, nii seal- kui ka siinpool, nõndapalju, kui see võimalik oli. Muide, niisugust asja nagu kosmose vallutamine pole üldse olemas – niipaljukest ma ikka tean.
Pühapäeviti käisin ümber nurga nende kirikus. Tore oli. Muusikat ja rõõmu, rõõmu ja muusikat oli palju. Istusin taganurka maha, aga üsna pea läksin nende juubeldamisega kaasa. Eks see ole nakkav. Bob ei esinenud nagu isake, suur juht, kes kõike teab, vaid nägi pigem välja kui teenija. Ma olen ju asjatundja, isegi kolmteist aastat selles ametis olnud; professionaalne kretinism jääb külge. Ja ma nägin tema silmis kurbust – seda pole võimalik varjata. Kurbust, mida mäletan Eestist, sealt paganate maalt, kus tekkis nii sageli tunne, et teed mis sa teed, aga see ei huvita eriti kedagi. Ja siis veel see ajaloolise kiriku glorifitseeritud mineviku kandmine – Kristus on siin ja praegu; pole tarvis ennast koormata minevikuga. Vabastav mõte uues maailmas. Bob oli vait ja rüüpas oma kohvi. Mina ei puudutanud kitarrikotti.
Friscos olin oma vana Plymouthiga avarii teinud ja politsei ajas mind vist taga. Vist. Ajas taga. Auto ei saanud suurt viga, ainult külgmine klaas ja peegel olid puru, kuid viisin auto romulasse ja ostsin viimase raha eest pileti New Yorki. Küllap mind otsitakse kuskil, kuid Obamal on kindlasti palju rohkem asja moslemitega ja föderaalpolitseil rahvusvahelise kuritegevusega ning puertoricolastega kui minuga. Me kõik oleme ju igasugustes andmebaasides, kõik on kuskil seivitud, kuid on vaid üks andmebaas, kuhu tõesti tasub kuuluda – eluraamat.
Võtsin juba lennukis kaks õlut, mida lennufirma välja ei teinud, ja maandusin New Yorgis. Touch the ground at JFK. Aga mulle piisab praegu sellest, et mäletan “Amazing Grace’i”. Tallinna lennujaam on nii pisike ja hubane! Interneti ligi pole ammu saanud, ega see pole mingi Eesti e-riigi praalimine, vaid East Harlem, kuhu lõpuks jõudsin. Eks näis, mis saab. Kas kuskil on veel elav Kristus? Usun, et on.
Minu kaheksakorruselise maja kolmanda korruse korteri akna tagant kihutab aeg-ajalt mööda rong, ma ise vedelen voodis, vähimagi soovita Eestisse tagasi pöörduda, ja see pole ka eriti võimalik. Kas minna Bobi juurde? Ei tea. No ja siis võtsin kitarri välja, E-duurist alates – ja see läks! Võtan alt, sügavalt oma hääle üles, puudutan ainult mõnd keelt. Ja siis tunnen, kuidas kitarr kaasa tuleb, kuidas heliseb ja kõmiseb; ja minu oma hääl hakkab kuskilt alt või ülevalt tulema – pigem just ülevalt ja lugu läheb! Jumala auks ja oma kasuks. See kasu selgub ehk alles hiljem. Bluus on alati ja kõikjal. Bob ütles, et Jesus is everywhere – tema lemmiklause. Õige jah, aga seda tuleb kõigepealt ise mõista ja südamesse võtta. Mu cell on välja lülitatud, sest Ameerikas see ei tööta ja ma ei taha ka, et see töötaks, muidu äkki mõni helistab, näiteks Eestist.
Pärast seda jõudsin koju – pärast üürimaja uksepaugutamist ja neegrimutiga õiendamist, pärast seda jõudsin koju. Õhtul pean minema basskitarri mängima bändis, mis tuleb kokku siin kõrval kõlava nimega Celebrity Clubis, mis on tegelikult tavaline rokiklubi, kus mõnikord käivad ka asjatundjad; need tunneb kohe ära oma isesuguse silmavaate poolest. Pisut väsinud, aga väga tagasihoidlikud. See on hea.
Praegu on veel aega. Istun siin ööpäev läbi avatud kohvikus. Terav valgus, liimerdavad valged lauad. Metroorong sõidab mööda, tassid klirisevad laual. Huvitav, kohvikuneiu, ilmselt hiinlane, küsis mu käest, kas ta on mind kusagil varem näinud. Võib-olla unes. You, ei tehta vahet, kas on tegemist piduliku pöördumisega, aga ma tajusin seal familiar-suhtumist. Ta läks leti taha tagasi.
Rüüpan oma kohvi. Peale minu istub siin veel ainult kaks ruudulises särgis ja kilejopes töömehe välimusega tüüpi; telekas lae all mängib ja tundub, et keegi ei taha vaistlikult kuulda sealt breaking news’e, sest need on alati halvad; teleka all tõmmatakse pea õlgade vahele, peidetakse end ära. Üldse on kõik uudised alati halvad. Aga telekas mängib ikka. Tunnen end natuke nagu Hemingway või siis Márques. Gabriel Carcia Márques oma maagilise realismiga. Ma tean liiga palju. Euroopa kultuurist ja selle allakäigust. Ja mida ei tea, sellest on aimu. Pelk teadmine, vaimuteravus on see, mis meid aeglaselt seestpoolt hävitab, ütles Egon Friedell. Lõpetan oma kohvi ja lähen bussi peale, et sõita kauni nimega klubisse. Töö ootab.
Eelmine kord kirjutasin, et ma tean liiga palju, ok, aga see on parimal juhul vaid pool tõde. Parimal juhul. Eesti on selle laevukese – Europe – peale hiljaks jäänud – see ei sõida enam ammugi, vaid ainult seisab sadamas ja veepiiri all roostetab. Aga üleval käib pidu edasi, kes seda keelata saab. Mul ei lähe meelest see tüdruk sealt kohvikust – kas ta ütleb kõigile alati nii, et ma olen sind kusagil näinud? Võib-olla unes? Ükskõik, aga mulle näis, et see polnud ainult poos, ainult teravmeelitsemine.
Keegi kirjutas Eesti elust ajalehes Eesti Kirik; Rannar Susi, tuli meelde – need melanhoolsed kirjatükid. Ei tea, kas püüan siin tema stiili jäljendada. Üks väga kortsus näoga vanamees kepiga seisis metroo sissepääsu juures ja ka mina jäin seisma. Ütlesin, et tulen Friscost; mina ka, ütles ta. Tal oli õlgkaabu; Harlemis oli hommikul vihma sadanud. Vanamees meenutas bluusi, ta oli lausa selle kehastus, kuigi valged on kehvad bluusimängijad; ei ole seda päris õiget rütmitunnetust, aga talle oleks väga hästi sobinud suupill. Ei tea, kust sellised tulevad, olin juba kindel, et sihukesed on välja surnud. Aga ei. Rõõmustav kohtumine. Te küsite, mida ma siin teen. Ma vastan – mitte midagi.
Kulgetav kulg on püsitu kulg, see on nagu C7-duur teises positsioonis, ilma milleta ükski endast lugupidav bluusimees kodust välja ei lähe. Üldse mängib iga bluusimees ju eluaeg ainult ühte lugu. Olen nüüd peaaegu kogu ööpäeva maganud, siis söönud ühe võileiva, pärastpoole ostnud paki suitsu. Ka Jamesi jõudsin juba vaatamas käia. “A man without a country!” tervitas ta mind. Ei ole, kulla mees, vastasin ja meenutasin talle, et olen Eestist, aga ta loomulikult ei teadnud, kus see on, võib-olla kuskil Lõuna-Ameerikas.
Päevade viisi võiks niimoodi elada, soovideta, kuid keda ma ikka petan. Muidugi on mul soove ja tahtmisi, ega neist lahti saa. Ütlesin ennist, et ega siit kuhugi minna pole, aga eks ta ole, Ameerikast välja saadetakse sind kümne minutiga, siia sisse saadakse heal juhul kuue kuu, halvemal juhul kahe aastaga, kuigi bluus on minuga kaasas. Ka biitlid polnud teretulnud Memphisesse, teatas tookord silt linna servas, lohutan end. Kuigi lohutus on vale sõna, bluus on alati lohutu. Vedelen oma üüritoas kappvoodis, kisun suitsu ja vahin lakke. Suitsetamine tuleb unustada; see mürk on siin kallim kui East Harlemi tänavakaubitsejate kanep. Peaks sellele üle minema. Ma vedelen ja meenutan, sest seda teeb iga bluusimees – ta meenutab olnud asju.
E-duur. E-duur ja metroorongide mürin, mis käib kui kellavärgiga apelsin selles Suures Õunas. See meenutas mulle veel midagi. Toda viletsat kohvibaari ja näitsikut, kes teatas, et on mind kuskil näinud. Saame-siis-tuttavaks-lause. Ja üksjagu põnev, kriminaalid vist tervitavad üksteist nii, tavaline. Edasi aga: kus? Ei tea, võib-olla unes ... Eeh, miks see mulle meelde kargas – loidusest, raskusest, mida kanname, bluusist? Tont seda teab, aga et ta mul meeles on – just nüüd ja praegu –, see peab midagi mulle ütlema, mingit sõnumit edastama. Tunnen äkki, et pean sinna vastikusse urkasse tagasi minema.
Nüüd ja praegu, pean seda kohta jälle nägema, muidu ei saa hing rahu. Hing? See, mis jääbki rändama ihust ihusse, nagu Platon vist arvas. Või oli see keegi teine. Metempsychosis. Tühja, it doesn’t matter. ... see diskosaali valgust välkuv kera lae all; telekas, mis alatasa pesapalli näitab ... teetöölised ja hulkuvad juhutöölised. Metroorongide mürin. Kõigel on tohutu tähendus. Edasi!
Kui ikka viitsin jätkata siin seda teadvuse voolu jälgimist, siis ... Jaa-jah, ega ei pea kogu aeg nõnda paugutama, võiks teksti ka rahulikumalt võtta. Või üldse kõike rahulikumalt võtta, muidu lihtsalt väsid ära ja siis tulebki see tunne, et ega polegi kunagi midagi tõeliselt suurt teinud. Või tõeliselt head. Peab uskuma, lootma ja armastama, ütlesin tollele taksojuhile, kes tuli just oma töökaaslase matuselt. Ülbe lause missugune selles olukorras! Aga see ongi bluus. Kui see kõlabki liiga programmilisena – programmide ajad olid enne minu sündimist –, siis ikkagi kehtiv, meist sõltumata. Meist sõltumata. See võiks ka olla seletuseks ühe keskeakriisile läheneva keskpärase kidramehe ringikondamisele siin. Ja kui soovite, siis ka õigustuseks. Manhattani taga koidab, kuid see pole sama öö lõpp. Esimest korda olin siinkandis oma viisteist aastat tagasi, 9/11 oli veel olemata ja puha. Usk, ka eneseusk, tuleb läbi kaotuste ja kannatuste. Kah jälle vana tõde, kuid küllap tuleb see igaühel ikka isiklikult läbi teha, muidu ei tea. Ei usu.
Kirjad Ameerikast. Kõik inimlikud programmid, kõik inimlikud ettevõtmised on paratamatult poolikud ja vildakad, isegi parimate kavatsuste puhul. Kui käisin kunagi Saksamaal Naumburgi katedraalis, siis tuli seal mõte, et see ju võeti ka omal ajal üle luterlaste või kelle poolt tahes, kes seal tollal mürgeldasid, jõuga ja jõhkralt, ikka sama mõttega, et las see uhke hoone olla nüüd meie käsutuses – ikka puhtama usu jaoks. Ja meie siin nüüd võime seda kasutada oma heade eesmärkide nimel. Ausam oleks olnud ehitada oma kirik, vist.
Ameerikas on üksjagu lihtsam, siin võib igaüks, kel vähegi pealehakkamist, ehitada oma kiriku. On ju neid siin iga nurga taga, igaühele oma, sakslastele, puertoricolastele, hiinlastele, eestlastele, laiad parklad ümber.
Kuid katedraal on katedraal ja see on ehitatud mitme sugupõlve ajal ja ulatub üle aja. Ja ka ruumi. Selle on ehitanud inimesed, mitte robotid ega ufonaudid. See on mingis mõttes Bobi juures olemas. Ka Jamesi juures. Selle pilusilmse neiu juures. Minu juures. Isegi tolle taksojuhi tapnud pussitaja juures. Mingis mõttes.
Kõige parem – puhka Jumalas. Kristus ilmselt ei puhanud kunagi, kuid ta tegi oma ühe või kolme aasta jooksul juba kõik. Mõnikord ta taandus üksinda ära palvetama. Ja mida ta seal õieti tegi? Mitte midagi.