Kiri: veel kord avalikest kirjadest ja käemärkidest

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Alles mõni aeg tagasi valitses arusaam, et eestlased ei viitsi enam kirju kirjutada. Noored saadavad SMS-i või säutsuvad Twitteris ja käib küll. Aga nüüd on saabunud aeg, mil üha enam inimesi kirjutab avalikke kirju, peamiselt poliitikutele, riigijuhtidele ja avaliku elu tegelastele. Sellest on saanud üldrahvalik tegevus. Keegi kirjutab avaliku kirja, adressaat vastab ja rahvas loeb seda kirjavahetust. Kellele ei meeldiks teiste kirju lugeda.

Vanasti lugesid kõik eestlased Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetust. Hiljuti kirjutas keegi kirja peaministrile, kus ta tänas Jüri Ratast selle eest, et ta võttis EKRE valitsusse, sest just võimul olles on avaldunud ekrelaste tõeline pale. Aga keegi kirjutas hoopis, et Ratasest on saanud liidus EKRE-ga kurjategija, kelle DNA-d on leitud kuriteopaigalt. Keegi palus avalikus kirjas nõu, kellele peaks ta teatama, kui ostukeskuse kassiir talle hommikul ei naerata. Üks kodanik kirjutas tervishoiuministrile ja teatas, et see elund, mis talle seni ainult rõõmu ja naudingut on tekitanud, on hakanud probleeme põhjustama. Kelle poole ta peaks pöörduma?

Ma ei tea, miks inimesed neid kirju kirjutavad. Mul oli Vene ajal naaber, kes oli väga uhke, et tema nimi oli ajalehes ära trükitud, mis siis, et rubriigis “Varjust päevavalgele”. Ehk tahavad ka tänased kirjutajad oma nime ajalehes näha.