Sisukord
Arvamus
Paberleht

Kolumn: needus murdub lauluga

2 min lugemist
Martin Nõmm. FOTO: Erakogu

Mõtlen ja kirjutan laulupeost palju, sest selle fenomen ei lakka mind kui küünikut imestama panemast. Läinud pühapäeval oli meie kooril viimane eelproov suure töö ära teinud dirigentide käe all ja mulle meenus taas üks seik viimaselt üldlaulupeolt.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Toona oli just lõppenud esimene kontserdipäev. Olin lauluväljakule jäänud ühe tuttavaga rääkima ja suurem rahvahulk oli juba videvikuvalguses linnaruumi hääbunud. Kui jutud läbi, kõndisin Mere värava kaudu bussipeatusesse. Poolel teel sinna juhtusin pealt kuulma-nägema üht sõnelust. Kolm naisterahvast seisid ühe mehe ees, kolmik pahandas ühega ja üks vastu. Detaile kuulata ma ei jõudnud, vist mainiti kaotatud autovõtmeid. Kui olin neist möödunud, vaatasin korra üle õla – neist möödus ratta seljas mees.

Rattasõitja, kes ei tundunud olevat riidlejatele tuttav, tõstis käe ja hüüdis neile: “Homme jälle!” Teine pidupäev oli ju veel ees. Tüli lakkas ja kõik asjaosalised hõikasid ratturile kui ühest suust sama vastu. Olin juba liiga kaugel, et kuulda, kas tüli vaibus, kuid minu meelest oli see reaktsioon hämmastav ja laulupeole üsna iseloomulik. Ütlen sageli, et see on aeg, mil eestlased veidigi teineteist ära kannatada suudavad. Seda soojust, mida inimestest peo ajal ja sealt lahkudes kiirgab, kohtab “päriselus” liiga harva.

30.09.2020 01.10.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto