Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/03/7279553t1h0f4d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/31/12217824t1hcfcf.jpg)
Mõtlen ja kirjutan laulupeost palju, sest selle fenomen ei lakka mind kui küünikut imestama panemast. Läinud pühapäeval oli meie kooril viimane eelproov suure töö ära teinud dirigentide käe all ja mulle meenus taas üks seik viimaselt üldlaulupeolt.
Toona oli just lõppenud esimene kontserdipäev. Olin lauluväljakule jäänud ühe tuttavaga rääkima ja suurem rahvahulk oli juba videvikuvalguses linnaruumi hääbunud. Kui jutud läbi, kõndisin Mere värava kaudu bussipeatusesse. Poolel teel sinna juhtusin pealt kuulma-nägema üht sõnelust. Kolm naisterahvast seisid ühe mehe ees, kolmik pahandas ühega ja üks vastu. Detaile kuulata ma ei jõudnud, vist mainiti kaotatud autovõtmeid. Kui olin neist möödunud, vaatasin korra üle õla – neist möödus ratta seljas mees.