Raamatut illustreeriv lavastus “Verikambi”

Stseen lavastusest “Verikambi”. Foto: Rakvere Teater

Nooremana tundus Reeli Reinause looming mulle justkui õun, mis mind raamaturiiuliparadiisis ahvatles. Teadsin, et pärast teosesse süvenemist ei julge ma vähemalt kolmel ööl pimedas toas silmi sulgeda, kuid lugemishimu võitis alati.

Kummitused, deemonid ja müstika pole minu jaoks ligitõmbavad, kuid Reinaus oskab südamelähedase teema andekalt päriseluga siduda. Hoolimata suurest austusest kirjaniku vastu, ei hellitanud ma etenduse “Verikambi” suhtes erilisi lootusi.

Raamatu, millel lavastus põhines, lugesin õhinal läbi umbes 14-aastaselt ning lavastuse tutvustust uurides jäi mulje, et teatrisse on oodatud põhikooliõpilased. Rakvere teatris said kahtlused kinnitust.

Peamiselt 5.–9. klassi noorte kõrval tundsin end 175-sentimeetrise gümnasistina veidi naeruväärselt. Surusin võõrkeha-tunde alla.

Lavakujundus oli lahendatud minimalistlikult. Ees mõned toolid, tagaplaanil pakkus silmailu lahtikäivate akendega kõrge hoone. Hiiglaslik dekoratsioon juhtis mõtted lapsepõlveaega, mil selliseid üheplaanilisi kaunistusi kasutati telelavastuste taustaks. Nostalgiahoo katkestas tulede kustumine ning pimedalt lavalt kostvad hääled.

“Verikambi” lavastus oli justkui kaherealine kiirtee, millel kihutavad järjest Ferrarid, Volkswagenid ja veoautod. Enne kui ühte paariminutilisse stseeni korralikult süveneda jõudsin, vahetus see hoogsa trummipõrina ja kitarrisoolo saatel järgmise, hoopis teist teemat käsitlevaga.

“Verikambi” raamatust mäletasin vaid paari detaili, seetõttu lugesin enne teatrikülastust läbi lavastuse tutvustuse, paar arvustust ning raamatu kokkuvõtte. Mulle oli tegevustik enamjaolt arusaadav, kuid huvilisele, kes tuli lavastust vaatama eeltööd tegemata, võis laval toimuv jääda mitmes kohas segaseks. Publik jälgis võrdselt Verikambi veskis toimuvaid kurjakuulutavaid sündmuseid ning nelja peategelase keerulisi suhteid, kuid need põhiteemad põimusid harva.

Algul tundus omapärane lahendus huvitav, kuid pärast veerandtunnist vaatamist tundsin igatsust traditsioonilise järele. Hüpliku süžee tõttu ei tekitanud judinaid ka “õudsed” kohad, kus Verikambi veski vaimud tegelastega kontakti otsisid.

Tänu punakaslillale valgusele ning pingelisele muusikale ei jätnud varjudemäng publikut täiesti külmaks, kuid pärast kihinat ja itsitusi täis flirtimisstseeni oli raske keskenduda mantrale “Verikambi on janus ..., veski vajab verd ...”.

Kummituste sosina ajal taotleti kõhedust tantsuliste liigutustega, mis olid küll hästi koordineeritud ning näitlejate täpse rütmitunnetusega esitatud, kuid seostusid mulle rohkem võimlemiskavaga.

Lavastusele lisasid iseärasust filmilikud minevikustseenid, kus hoogne tegevus tardus ja mälestused ärkasid jutustaja saatel ellu. Etenduse vältel kujundust ei muudetud – puust toolid esindasid vajadusel paati, puuoksi ja hoidsid lõksus hullunud pärija ohvrit. Lavale ilmus lisaks vaid madratsist ja tekist koosnev voodi. Dekoratsioonide lihtsus ja originaalsus oli harjumatu, kuid hea näitlejatöö muutis toolid publiku silmis täpselt selleks, mis need stseenis olema pidid.

Lavastuse sobivust eelkõige põhikoolilastele näitas karakterite pinnapealsus. Oma tegelaste iseloomu tutvustasid neli peamist näitlejat esimesel viiel minutil ning koore all sügavust polnud. Imre Õunapuu mängis endast näiliselt üliheal arvamusel seltskonna hinge Gustavit, Märten Matsu kehastas Gustaviga konkureerivat rokivaimustuses trummarit Joonast. Naispeaosi täitsid külalisnäitlejad. Liisu Krass esines naiivse teismelise neiu Kirke ja Laura Niils Joonase hoolitseva tüdruksõbra Elina rollis.

Karakterite lahendus tundus mulle äärmiselt klišeelik, nagu pahatihti teismeliste kehastamise puhul juhtub. Lavalt kostis tüdrukute lakkamatu itsitamine, noormeeste ülespuhutud kõnemaneer ning pidevad sõnakõlksud “kamoon”, “äkää”, “... vää?”. Repertuaari kuulus ka ropendamine, mis teenis lapseohtu publikult loomulikult ohhetamise ja kihistamise. Noortele suunatud tükile kohaselt ei jäänud lavastusest välja armukolmnurgad ega suhtedraamad stiilis “ta meeldib mulle küll, aga too teine on ka nunnu”.

Tegelaste stereotüüpsust iseloomustas kõige paremini Kristian Põldma kehastatud aeglase mõtlemise ja kõnepruugiga nohik Sander, kellesarnaseid kohtab pea igas välismaises noortekomöödias. Samuti on laialt levinud tegelaskuju hellitatud populaarne poiss, keda mängis Mihkel Kallaste.

Kõrvaltegelast Juliat, kergemeelset kaunitari, kehastas säravalt Grete Jürgenson. Tema kanda jäi ka “Verikambi” veski verejanu põhjustanud meeste südamedaami Liisa roll. Lühikeste sammude ja käbeda olekuga vanaema mängis Helgi Annast.

Meeldejäävaima etteaste tegi Madis Mäeorg salapärase noormehe Kuldarina. Poiss ilmus lavale alles loo teises pooles, kuid oli peategelaste kõrval tähtsuselt teisel kohal. Mäeorule langes lavastuse pingelisimate kohtade juhtimine, ent näitleja tuli tööga hiilgavalt toime.

“Verikambi” on lihtne, kuid keeruline tükk. See illustreerib hoogsate pintslitõmmete ja omapärase värvivalikuga Reeli Reinause raamatut, ehkki lugu tervikuna ei jutusta. Mina originaalsest lavastusest vaimustusse ei sattunud, kuid saalist väljudes kuulsin selja tagant kommentaari: “Parim etendus, mida ma näinud olen!”

Traditsioonilist vaatemängu eelistavatele teatrigurmaanidele pole “Verikambi” võrratu valik, kuid teismelistele sobib ideaalselt.

Ehkki muigasin kõhedate stseenide ajal, pean tunnistama, et õhtul pani pimedas koridoris kõndimine jalad värisema ning kõrvus keerles kähe sosin: “Verikambi on janus ...”

Tegelaskujud pole keerulised, lugu on müstiline, hirmus ning vürtsitatud noorte tärkavate tunnetega. Enne etenduse vaatamist soovitan Reeli Reinause “Verikambi” läbi lugeda.

Teater

• Reeli Reinaus “Verikambi”.
• Lavastaja ja dramatiseerija Jaanika Juhanson.