/nginx/o/2018/10/22/11517595t1hc911.jpg)
/nginx/o/2019/06/01/12221008t1h4286.jpg)
Tänavuste Pandivere päevade kavalehel oli intrigeeriv kutse: tellisenäituse avamine Väike-Maarjas Kotli majas. Mida värki? Tellised? Näitusel? Minge vaadake ise, näitus on avatud sügiseni, ja te ei kahetse.
Telliskivinäitus? Ja väga äge muide!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitusel eksponeeritud tellised kuuluvad Eero Kotli kogusse – kuulus arhitekt Alar Kotli on Eero vanaonu. Ja näitus on üleval sümboolses kohas: Väike-Maarja Kotli majas, punases hoones aleviku peatänava ääres, mille Alar Kotli oma vanematele projekteeris ja mida nüüd tasapisi muuseumiks renoveeritakse.
Tellisenäituselt saab näiteks teada, et tellis ei pea sugugi olema klassikalise kujuga. Von Pahlenitele kuulunud Palmse mõisa tellisetööstuses toodetud tellised meenutavad tänapäevast puslet, telliseid saab ühendada väljaulatuvate osade kaudu. Eero Kotli leidis need Võsu sadama muulist ja – üllatus, üllatus! – nende telliste kaubamärgi nimi on Palms. Tänapäeval teevad tublid mehed Palmses teatavasti sellenimelisi metsaveohaagiseid.
Augud tellistes pole sugugi töömehe lohakus, vaid kaval tehnoloogiline võte, mis tagab tellise parema kuivamise ja seetõttu ka suurema tugevuse. Eero Kotli kogus on Aseris valmistatud tellis, milles on 105 auku.
Näituse avamisel sai Eero Kotli ettekandest teada, et esimesena üritas telliskivi suurust standardiseerida Vene tsaar Peeter I, aga valitud mõõtmed olid ebapraktilised ja hoolimata riigis kehtestatud standardist tegi igaüks telliseid ikka omas mõõdus. Teatud kord selles valdkonnas õnnestus majja lüüa alles Katariina II-l.
Eesti vabariigis tellise suurusele standardeid polnud. Nõukogude Liit võttis aga kasutusele kindlad mõõdud, mis pärinesid Saksamaalt – verivaenlased küll, aga kuna endal tarku mõtteid polnud, siis tuli omastada vaenlase omi.
Esimesena hakkasid telliskividele märke kandma vanad roomlased ja nendeks olid koera käpajäljed, mis arvati õnne toovat.
Kotli maja perenaise Kadri Kopso kinnitusel jääb näitus avatuks vähemalt sügiseni. "Samal ajal remondime ja renoveerime maja ennast. Eesmärk on tulevikus presenteerida Kotlite perega seonduvat – Alar Kotli isa ja ema elasid selles majas pikalt, nad olid Väike-Maarja kogukonna silmapaistvad liikmed."