/nginx/o/2011/12/12/873482t1h5484.jpg)
Akadeemik Anto Raukas, fosforiidi kaevandamise plaanid on Eestis taas tõusnud tulipunkti. Kaheksakümnendate fosforiidisõjas olite selle maavara kaevandamise veendunud vastane.
Anto Raukas: “Fosforiit – kas Virumaa õnn või õnnetus?”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas olete jäänud veerandsada aastat hiljem oma tookordsele seisukohale kindlaks?
Esmalt vastaksin, et nii kaua, kui Eestis oli nõukogude võim, peeti ka fosforiidisõda. Enamiku ajast käis see rahva eest varjatult, sest kogu andmestik oli ametlikuks kasutamiseks või salastatud. Kuna koos fosforiidiga uuriti ka uraaniressurssi (ainuüksi Toolse fosforiidileiukohas on uraani ligikaudu 27 000 tonni), siis see osa uuringutest kuulus rubriiki “täiesti salajane” (совершенно секретно) või isegi “ülisalajane”.
Gorbatšovi ajastu leebemates tingimustes osutus võimalikuks osa andmeid avalikustada ja see algatas rahvale tuntud fosforiidisõja.
Kuid varasemad võitlused olid hoopis keerukamad, sest polnud rahvamasside toetust ja aitas ainult kavalus. Keskne osa selles võitluses oli Eesti NSV Teaduste Akadeemial, kuid võitlusse kaasati tutvuste teel ka Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia juhtkond.
Ma ei mäleta ühtegi tänavarahutusi organiseerinud kangelast Andropovi valitsemisajast. Ei kutsunud siis ei Juhan Aare, Tarandite pere ega Tartu tudengid inimesi meeleavaldustele. Aga meid aitas see, et kogu vabariigi juhtkond, alates Johannes Käbinist, oli fosforiidikaevandamise vastu, sest ettevõtmine ei oleks olnud mitte üksnes keskkonda saastav, vaid ka oluline migratsioonipump.
Oli ju seoses Toolse maardla hõivamisega kavandatud Rakverre 11 000 elanikuga linnaosa.
Paljudest tühikargajatest hoopis suurem kangelane oli tollane Eesti NSV Plaanikomitee esimees Gustav Tõnspoeg, kes 20. aprillil 1983. aastal allkirjastas teravas toonis kirja NSV Liidu Ministrite Nõukogule ja Plaanikomiteele, et vabariik pole nõus Toolse maardla kasutuselevõtuga ja palus selle NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt juba kinnitatud investeerimisplaanist välja võtta.
Omal ajal olin ma fosforiidi kaevandamise vastu seetõttu, et saaste oleks jäänud Eestisse, toore aga rännanud Venemaale. Lisaks sellele oleks suuresti kasvanud muulaste hulk. Omaaegses Nõukogude Liidus polnud turumajandust ja hinna küsimus ei olnud oluline. Praegu olen ma fosforiidi kaevandamise vastu eeskätt seetõttu, et ei pea seda majanduslikult otstarbekaks.
Kui tõsine oli oht, mis ähvardas tookord Virumaad?
Olukord oli rohkem kui tõsine. 1972. aastal kinnitas NSVL Riiklik Varude Komitee Toolse maardla fosforiidi- ja lubjakivivarud. 1974. aastal sai NSVL Riiklik Mäekeemia Projekteerimise Instituut valmis kaevanduse ehitamise tehnilis-majandusliku põhjenduse.
Ja kui sellal oleks võimul olnud Karl Vaino oma kaaskonnaga, oleks kaevandamine alanud juba kümmekond aastat enne rahvale tuntud fosforiidisõda.
Kui suured on fosforiidi varud Eestis ja millised on selle maavara võimalikud kasutusvaldkonnad?
Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud, kokku ligikaudu 11,8 miljardit tonni. Harjumaal on Maardu, Tsitre ja Kehra maardla, Lääne-Virumaal Toolse maardla ning nii Lääne-Virumaale kui ka Ida-Virumaale jäävad Rakvere ja Aseri maardla alad. Rakvere maardlat me kutsume hiidmaardlaks ja selle võib jaotada erinevateks osadeks: Lääne- ja Ida-Kabala, Rägavere, Assamalla ja Sonda. Neidki saab jagada väiksemateks piirkondadeks.
Võimalikke kasutusalasid on palju. Üle 80% fosforiidist kulub väetiste tootmiseks, ülejäänu söödafosfaatide saamiseks ja muudeks tööstusrakendusteks, sealhulgas puhta fosfori saamiseks.
Seoses ülemaailmse näljahädaga fosforväetiste vajadus maailmas ilmselgelt kasvab ja nende hind tõuseb.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu võttis 1987. aastal vastu otsuse mitte alustada Eestis fosforiidi laiaulatuslikku kaevandamist. Millega põhjendas tookordne võimuladvik oma esialgsest plaanist loobumist?
Asi oli pisut teistmoodi. Tegelikult polnuks sellist otsust vajagi, sest Nõukogude Liit oli majanduslikult kokku kukkunud ja fosforiidi kaevandamine Eestis rahapuudusel viisaastakuplaanist juba välja võetud.
14. novembril 1987 võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse Eesti NSV fosforiidikaevanduse ehitamiseks ettevalmistuste peatamise kohta. Vabariigi valitsuse otsus tehti rahva rahustamiseks sõnastuses “mitte alustada fosforiidi kaevandamist käesoleval sajandil tehnoloogilistel, majanduslikel, sotsiaalsetel, hüdrogeoloogilistel ja keskkonnakaitselistel põhjustel”.
Erinevalt Keit Pentusest teadsid tollased juhid väga hästi, et fosforiidikaevandamist ei saa peatada tuhandeks aastaks või veelgi pikemaks ajaks.
Tegelikult on Eestis fosforiiti ka varem kaevandatud. 1924. aastal alustas tööd Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik. 1940. aastal rajati uus kaevandus ja vabrik Maardu mõisas, mis töötas 1991. aastani. Millised on nende tegevuse tagajärjed?
Nii sõjaeelses Eestis kui nõukogude ajal kaevandati ja rikastati fosforiiti keskkonnanõudeid eirates, millest on maha jäänud suur saaste ja songitud maa. Nii kaevandada ei tohi.
Suuri keskkonnaprobleeme põhjustas ka Maardu väävelhappetsehh, mille korstnast keskkonda sattunud väävli- ja fluoriühendid põhjustasid loomade ja inimeste haigestumist ning taimkatte kahjustusi paarikümne kilomeetri raadiuses ettevõttest.
Milliseid tõsisemaid probleeme on fosforiidi kaevandamine mujal maailmas põhjustanud?
Sellega on probleeme kõikjal. Suur osa fosforiiditoormest tuleb Põhja-Aafrikast ja seal pole inimelul hinda, ka terviseprobleemidele ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Aastatega on välja töötatud uued ja ohutumad kaevandamistehnoloogiad. Millised fosforiidi kaevandamisega seotud ohud ja riskid on elukeskkonnale jäänud?
Maavarade kaevandamisega on alati seotud mitmed ohud ja riskid. Põlevkivi kaevandamine on samuti seotud survega keskkonnale.
Fosforiidi keskkonnahoidlik kaevandamistehnoloogia oli olemas ka nõukogude ajal, kuid me ei tahtnud kaevandada ja otsisime selle vältimiseks kõikvõimalikke, vahel otse absurdseid põhjendusi.
Ma olin 1983. aastal Toolse fosforiidikaevanduse rajamise ekspertkomisjoni esimees ja meid hirmutasid arvud: 4000 ehitustöölist ja 5150 kaevandustöötajat, millele lisandunuks perekonnaliikmed.
Asja päästmiseks suunasime direktiivorganid Rakvere leiukohale, sest teadsime, et seal polnud kaevandamine võimalik. Toolse maardla lõunaosas võib altmaakaevandamist alustada kas või järgmisel aastal.
Tõsiseid keskkonnakaitselisi takistusi selleks ei ole.
Nimetage need majanduslikud huvigrupid, kes tahaksid Eestis fosforiiti kaevandada?
Mina selliseid huvigruppe ei tea. Kontserni Viru Keemia Grupp (VKG) huvi tuli mulle üllatusena.
Kui tõenäoliseks peate võimalust, et Eestis alustatakse tulevikus fosforiidi kaevandamist, ja milline koht saab uue fosforiidisõja peamiseks lahingutandriks?
Selles, et Eestis kunagi alustatakse fosforiidi kaevandamist, ei ole vähimatki kahtlust, kuid seda ei juhtu minu eluajal, kindlasti juhtub see aga noorukese keskkonnaministri Keit Pentuse eluajal.
Kõige lihtsam oleks kaevandamist alustada Toolsel ja mõistlik oleks seda teha koos graptoliitargilliidiga – niinimetatud diktüoneemakildaga, et kätte saada selles olevaid väga väärtuslikke hajutatud ja haruldasi elemente.