Nädala kaja: kolm küsimust sünnipäevalapsele

Andres Pulver.

FOTO: Meelis Meilbaum

717 aastat on päris pikk aeg. Tuleval kolmapäeval möödub just nii palju aega päevast, mil Taani kuningas Erik IV Menved Wesenberghi linnuse juurde tekkinud asulale Lübecki linnaõiguse andis. Tartu, Tallinna, Haapsalu, Paide ja Viljandi järel on Rakvere seega vanuselt Eestis kuues-seitsmes linn, sest tõenäoliselt sai samal aastal linnaõigused ka Narva.

Läbi rõõmu ja läbi mure on linn jõudnud sinna, kus ta praegu on, muutunud selliseks, nagu teda teame. Ja kui Heldur Karmo laulusõnadele viitamiseks juba läks, sobiks siia ju otsenegi tsitaat: “On päevad kord head, kord pahad – nii ei igavle rahutu vaim. Kui usud ja tead, mis tahad, puhkeb õide ka kiduraim taim.”

Uskumise ja tahtmisega on aga lood nii, nagu need parasjagu on. Vahel tundub, et usutakse küll, aga nii väga ei taheta. Või siis tahetakse, aga usku napib. Ning alati on kusagil Raha, mis uskumist ja tahtmist kainestavalt raputab.

Kurb on see, et Rakvere kui crazy-linna kuvand on jäänud juba aastate taha. Meil tehakse küll uhkeid asju, aga midagi jääb puudu. Rakvere ei paista enam nii silma, kui veel kümmekonna aasta eest. Eks ole ka raskem silma paista, sest vägevaid üritusi tekib üle Eesti iga aastaga üha juurde.

Küsisin sel nädalal kümmekonnalt tuttavalt Eesti eri paigus, mis neil Rakverega seostub ja miks nad tahaksid sel suvel Rakverre tulla.

Küsisin sel nädalal kümmekonnalt tuttavalt Eesti eri paigus, mis neil Rakverega seostub ja miks nad tahaksid sel suvel Rakverre tulla.

Minu jaoks olid vastused üllatavad, sest vaid üks nägi põhjust Rakveresse tulekuks, tema lubas “Loojanguekspressi” vaatama sõita. Läti piiri lähistelt. Teised ei näidanud siin toimuva vastu üles mitte mingit huvi. Saunafestivalist oli kuulnud kaks. “Saunas saan kodus ka käia,” kostis kommentaariks.

Rakverega seostusid valdavalt umbes poolesaja aasta vanustel inimestel kõige rohkem Aqva ning linnus ja teater. Siis tulid suure vahega punklaulupidu ja siinne räpiskeene. Ja oligi paraku kõik.

Võibolla tasuks ehk linnaisadel ja -emadel pisut peeglisse vaadata ja mõtiskleda kolme ajatu küsimuse üle: kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme? Siis ehk leiaks ka mõne põhjuse, miks inimene tahaks Rakveresse tulla. Miks inimene tahaks Rakveres elada. Miks inimene tahaks siia jääda.

Tagasi üles