Ettekanne: kaks vanameest jalgratastel hilisõhtuses Rakveres

Hilised rattaorienteerujad. Foto: Meelis Meilbaum

Üritus: Rakvere linnapäevade hilisõhtune jalgrattaorienteerumine 7. juunil algusega kell 22. Võistkond: "Kaks vanameest". Koht: tagantpoolt kuues või seitsmes (aga osalejaid oli umbes 40). Läbitud distants ligi 16 km, aeg pisut üle tunni.

Plaan võtta osa Rakvere linnapäevade hilisõhtusest jalgrattaorienteerumisest mõlkus mul kohe meeles, kui seesinane asi välja kuulutati. Juba eelnevalt võis plusspoolele kanda imeilusa ilma ja aimduse, et selline asi ei saa jama olla; miinuspoolde läks tõsiasi, et ma polnud sel aastal oma kruiseriga kilomeetritki sõitnud, sest ratas vajas hooldusremonti, mis muidugi kogu aeg edasi lükkus. Viimasel minutil sain mina ja ratas siiski spetsialistide jutule, nii et remondimure oli ka reede õhtuks murtud.

Töölt lubati lõunast koju, et trenni tegema või midagi sellist. Esialgu plaanisin võistkonna moodustada üksinda, aga trenni käigus sattusin Lilleoru poe juures vastamisi vana sõbra Tauno Tihtiga ja kuna temal ka õhtuks suuri sõjaplaane polnud, siis läks võistkond hoobilt sada protsenti suuremaks ning sai nimeks "Kaks vanameest".

Kuna Tauno pidi ka oma pilli pisut putitama – ei saa ju minna võistlusele streikiva tagatulega – siis saabusime stardipaika viimastena. Hiljaks ei jäänud, aga viimasena tulemine oli siiski viga: kõik teised said võistluslegendi kätte enne meid. Nii siis juhtuski, et kui ülejäänud punkt kell 22 ajama panid, tutvusime meie alles konspektiga.

Viimaseks oli A4 paberileht, kus kirjas 15 Rakveres või linna lähiümbruses asuva objekti kirjeldused. Need tuli ära tunda, sõita rattaga objektini, teha seal selfie ja siis järgmise juurde. Lihtne, eks ole.

Tark ei torma, lisaks juba elunäinud mehed ka, seega otsustasime vaatamata näilisele ajakaole panna algatuseks paika optimaalse teekonna. Nimelt oli kontrollpunktide läbimise järjekord vaba ja oleks ju rumal tegu olnud, kui kihutanuks näiteks Tõrmast Põhjakeskusesse ja siis tagasi Linnuriiki.

Staadion, Kauri kool ja Rahu hall tulid nii kiiresti kätte, et ei jõudnud veel võistluse tunnetki tekkida. Rahu halli juures püüdsime vanade spordimeestena konkurente pisut töödelda, arutades omavahel kõva häälega praalimisi, et "kas see on meil nüüd 9. või 10. kontrollpunkt?" Konkurendid kas ei pannud tähele või ei läinud õnge, aga seda toredat perekonda kohtasmie oma teekonnal hiljem veel mitu korda ja saime neile rõõmsalt lehvitada.

Mõistus ütles, et tuleb optimeerida ja mitte kihutada. Käsk oli pildile saada Tõrma surnuaias lehviv Türgi lipp ja konkurendid sõtkusid ausalt mäest üles lipuvarda alla. Me jäime mäe alla ja tegime sealt lipust pilti, jäädes juriidiliselt korrektseks ja elukogenult jõudusäästvaks.

Teekonnal Tõrmast läbi linna Vaala keskuse juurde hakkas Tauno pisut hädaldama, et võtame hoogu maha, muidu läheb "punasesse", aga eks ta on juba vanem mees ka (minust ikkagi pool aastat vanem). Ja siis nõudis ta, et tehku ma temast joodikute bangalo ees pilti, kuigi seesinane asutus kontrollpunktide ametlikku nimistusse ei kuulunud. Tema kodualbumi pärast läksid meil igatahes väärtuslikud minutid kaotsi, aga tühja neist, sest esimene võistkond oli selleks ajaks ilmselt juba finišis.

No ja vot ühe objekti kirjeldust ei osanud me pool võistlust mitte millegiga seostada. Kas teie oskate? "750 meetrit pikk rada, mis asub Rakvere põhjaosas. Pakub võimalust suurtesse kõrgustesse tõusta."

Võidu tänava bowlingusaali juures, ka seal oli üks kontrollpunkt, lõi lõpuks pilldi klaariks: see on ju lennurada! Üks mure jälle vähem ja otse tee peal veel ka!

Päris ringi lõpus ei taibanud me pildistada arhiivimaja, sest kirjeldus sobis ka raamatukogumajale, aga sellest polnud katki midagi. Jõudsime elusana, tervena ja rõõmsana tagasi ning sugugi mitte viimastena.

Põlisel rakverlasel Taunol äratas ringsõit igatahes hulga lapsepõlvemälestusi ja pärast rääkis ta veel kodu eeski pikalt-laialt, kuidas ta omal ajal, umbes kuuendas klassis, kellegi Lebedevi või Fjodoroviga kakles ja kuidas Lennuki linnaosa oli eestlastele keelatud maa ning lõuna poole gümnaasiumist ei maksnud jälle teise rahvuse poistel nina toppida.

Kui järgmisel aastal korraldatakse, tuleme jälle!