Kaemus: sirgjooneliselt, võtke või jätke

Jane Paberit, "#ükskilihaseiliigu".

FOTO: Eesti Raamat

Jane Paberit “#ükskilihaseiliigu”

“#ükskilihaseiliigu” tähendab mulle väga palju. Kui Jane tütred soovitasid emal blogi põhjal raamat välja anda, küsis Jane minult nõu, millest alustada. Ja siis, kui kirjastusega käed olid löödud, palus Jane, et oleksin ta raamatu toimetaja. Sellest sai kolmepoolne lepe. Nii sai minust ka selle raamatu esimene lugeja. Jõudsin Janega koguni veel mõnda kohta arutada. Viimati siis, kui ta juba Šveitsis oli.

Algusest peale olime kirjastuse juhiga ühte meelt, et Jane jääb raamatus Janeks. Jaa, see oli väga tähtis. Sest kuhu ma tohtinuks ta kaotada? Jane, kelle ausus ja otsekohesus lõikasid kui noaga, ütles nii, et inglid minestasid ja lumehelbed surid. Jane, kes meeleheites vandus hinge põhjast – sest mis talle peale selle veel jäänud oli, et süda kergem saaks? Jane, kes soovitas üha kõigil moodsaks jääda, oli ise läbinisti moodne, ka keelekasutuses, mis teeb raamatu värviliseks ja värskeks.

Ja ikkagi. Kui vähe ma teadsin. Aina jälle ja jälle neid tekste lugedes taipasin, kui vähe ma teadsin sellest, millest Jane oma järjest abitumaks muutuva käe ühe sõrmega telefoni ülevaateid toksis. See tõde on nüüd raamatus. Kuratliku huumorimeelega üles tähendatud helgetes mälestustes, koomilistes lugudes ja pöörases hingevalus, tohutus mures ja lootuses, et asjad läheksid just nii. Need läksid.

Viimased sissekanded sündisid Šveitsis. Ma usun, et see kohvik, mida Jane teadis oma viimses unenäos ilmuvat, on päriselt olemas ja et ta ootabki meid seal. Ürdikimpude ja kookidega. Moodsana.

Tagasi üles