Sandra Heidovist, kelle lapsepõlve mõnedki toredad tunnid möödusid raamatukoguhoidjast ema töö juures Lääne-Virumaa keskraamatukogus, sai prantsuse keele õpetaja, tõlkija ja kirjanik.

Kui esikteos “Ema, kes armastas kaua magada” oli kirjutatud täiskasvanutele, siis nüüd ilmutas Tähekesele arvukalt jutte kirjutanud autor raamatu, milles on äratundmisrõõmu ja mõtteainet nii väikestele kui ka suurtele lugejatele. Võiks lausa öelda, et pereraamatu, sest jutukogu “Lapsed ja natuke vanemad” viib lugeja keset sündmusi, mis võivad juhtuda iga mitme lapsega pere elus. “Lood saavad tõuke oma perest, aga juhtumused mõtlen ise välja,” selgitas ta elu ja kunsti vahekorda.

Kirjanik luges ette ootamatute käänakutega loo, kuidas pere valib oodatavale lapsele nime, ja väikesed raamatusõbrad said selle tuules kõnelda oma nime saamise loo. Sandra Heidovi nimega läinud nii, et ehkki vanemad olid kavatsenud talle panna nimeks Helen, napsanud selle ära ema sõbranna. Nii oli tüdruk hoopis isa nimest inspireeritud eesnime saanud. “Kõige toredam on, et Viru keskuse raamatuesitlusel tuli üks naine rääkima, et temaga juhtus sama lugu – ka tema ei saanud samal põhjusel nimeks Helen.”

“Ma pole sugugi põhikohaga kirjanik, vaid õpetaja, sellepärast mulle meeldibki teie ees seista ja teiega juttu rääkida,” ütles Sandra Heidov. Lapsed said teada, et enne ise kirjutama hakkamist on mõistlik hästi palju lugeda, et teada, missuguseid lugusid on teised kirjutanud. Heidov rääkis, et kirjutas lapsena jutukesi ja luuletusi.

Luuletused saatis ta ajakirja Täheke ja sai sealt kena kirja, milles soovitati tal riimidega veel tööd teha. Rohkem ta sinna luuletusi ei saatnud, aga “mõned kümned aastad hiljem” proovis uuesti ja saatis mõned lastejutud. “Üllatus-üllatus, öeldi, et täitsa toredad jutud ja võtame avaldada küll,” meenutas ta tagasisidet. Ilmus neli-viis juttu ning ühel päeval tuli Sandra Heidovil mõte panna jutud kokku ja saata kirjastusse. Ja nüüd ongi raamat “Lapsed ja natuke vanemad” valmis.

Kirjanik arutas lastega läbi kõik kirjastamisel olulised isikud kunstnikust toimetajani, kes kannavad hoolt, et raamat saaks kaunis ja vigu sisse ei juhtuks. Ta jutustas, et kunstnikku otsides lappas ta läbi palju illustraatorite kodulehti, kuni leidis, et just Anna Ring on stiililt sobivaim. “Soovisin pilte, kus oleks liikumist ja jooksmist, ja et need oleksid natuke koomiksilaadsed,” ütles kirjanik.

Raamatu esikaanepildist inspireeritult lõppes raamatuesitlus ühise jäätisesöömisega.