In memoriam Musti

Marge Salumäe kitsedega. Foto: Erakogu

Musti oli tore kits, kes suri eelmisel nädalal oma ahnuse tõttu. Ta sõi end jõusöödast lõhki. Musti oli leebe ja tagasihoidlik kits, kes sai ootamatult ja vastu enda tahtmist karja juhtloomaks. Ja nagu inimeste seas, nii juhtub ka kitsekarjas see, mis juhtuma peab, kui väike inimene saab suureks juhiks: ta muutub ülbeks, võimutsevaks ja ahneks.

Kitsekarjas valitseb autokraatia, alluvussuhted on paigas, need on kindlate parameetritega määratletud ja nii on. Need parameetrid on vanus, sarved, fertiilsus, füüsiline võimekus, iseloom. Selleks et pretendeerida juhi kohale, ei saa kits olla mingi nooruk juba seetõttu, et kõik ülejäänud parameetrid kasvavad vanusega. Aga küll võib juhtuda, et muid parameetreid ei ole, kuid vanus seab sind vastutavale kohale. Nii juhtus Mustiga.

Minu kitsekarjas on 13 aasta jooksul olnud viis juhti. Esimene oli Totu. Suur ja võimas loom ning nimi iseloomustab teda täpselt. Meie vahel koostööd ei olnud. Ta oli absoluutne monarh, türann. Ja ta sõi end paksuks, jäi haigeks ning visati karjast välja. Sest vilets ja haige loom ei ole karja juht. Ta võis ligineda karjale 20 meetrit, aga see oli ka kõik. Loom jäi täitsa otsa. Sest ei ole kitsele suuremat karistust kui karjast välja viskamine. Aga ta oli vana ja tark loom. Ta hakkas lambaks. Ta sõi ja magas koos nendega, käitus nagu lammas ning kosus.