Tegelikult on taunitav, et loomakaitsjad valjuhäälselt juba patuoinast otsivad ja jahimehi risti löövad. Pole ju veel üldse kindel, kas hunt on hukkunud või lihtsalt seade töö lõpetanud.
Viimane variant oleks hundile igati soodne, sest siis saaks ta rahulikult oma võsavillemi elu jätkata, privaatselt.
Hundijahihooaeg algab Eestis 1. novembril ja kestab 28. veebruarini. Ühtegi hundi laskmise eriluba ei ole tänavu väljastatud ja jahimehed on kinnitanud, et ühtegi võsavillemit nad lasknud ei ole, salaküttidelgi peaks puuduma huvi soe küttimiseks. Mis temalt võtta on?
Ja kui vastabki tõele, et kuulus hunt on surnud kuulsusetusse surma, saab vaid ohata: pole see hundielu inimese omast lihtsam midagi.
Metslooma elu on raske ning ellu jäävad vaid tugevaimad. Äkki sattus mõne teise hundi territooriumile või siis kukkus sohu? Või langes muul moel loodusliku valiku ohvriks? Ja kui vastabki tõele, et kuulus hunt on surnud kuulsusetusse surma, saab vaid ohata: pole see hundielu inimese omast lihtsam midagi. Täna oled õnneseen, homme õnnetu kaotaja.
Teisalt on aga avalikkuse suur huvi mõistetav – päästmise lugu läks ju nõnda suureks, et jõudis Briti meediassegi. Üksikjuhtumite kogumite põhjal kujuneb lõpuks avalik arvamus ning ei teeks üldse paha hundi näitel rääkida märgistatud loomadest, nende saatusest ning sellest, kuidas tuleks vastavas situatsioonis käituda. Sest kui lindude rõngastamine on ammune moodus, saamaks teavet rände kohta, siis metsloomadele saatja külge panemine on uuema aja nähtus.
Signaale võib laekuda aastaid, aga ka väga lühikest aega – õnnetus võib juhtuda looma või saatjaga. Usutavasti lisab saadav teave hundiuurijate teadmiste pagasisse uusi olulisi fakte.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2019/06/19/12280973t1hb0ea.jpg)