Herilane

KRISTJAN SVIRGSDEN

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Ilma naljata. Tahtsin korstent valgeks teha. Mitte et nüüd blogi pidada, aga 100. aastapäevaks. Kingitus. Või nii. Võtsin lubjaämbri pihku ja ronisin katusele. Uhke vaade! Avanes. Külale. Ja metsale. Herilane tuli vaatama. Et mis ma teen. No mis-mis. Korstent võõpan. Elan siin. Ta jäi vist rahule.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Lupja pintseldada pole lihtne ettevõtmine. Selles mõttes, et võõpad ja võõpad, jääb märjaks, aga värvi pole. Võõpasin siis veel ja veel. Herilane tuli jälle vaatama. Korstna tagant. Külapoolselt küljelt.

Ma nimelt võõpasin metsapoolset kahte külge. Et pärast tõstan redeli ringi ja tõmban külapoolsed ka üle. Ju jäi mu tööga rahule. Kui alla ronisin, oli lubi juba ära kuivanud. Säravvalge kui bikiinipiirkond! Või siis kajaka kukal. Kuidas soovite.

Tagasi üles