Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/13/5619343t1h1fbf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/21/12287971t1hdd5c.jpg)
Jaanipäev on juba ukse ees ning ühes sellega on lõpule jõudmas kevadsuvine koolide lõpetamise hooaeg. Juhuse tahtel on mulle silma alla sattunud mõnede eri vanuses lõpetajate kirja pandud mõtted, mille kallal parajasti ajusid ragistatakse. Neist mõtetest kumab läbi ebakindlust, otsustusvõimetust, kramplikku hirmu tuleviku ees. Nii tuttav on see kõik.
Mida tulevikuga ette võtta? Kas õppida edasi? Või võtta hoopis vaheaasta? Ehk peaks hoopis palgatööd tegema? Austraalia tundub hea variandina. Vahest peaks end avastama minema? Ei pane üldse imestama, kui nooruk oma pea justkui vasara ja alasi vahel tunneb olevat. Möödunud põlvkondade soov kogeda elus valikuvabadust on täitunud, kuid vastukäivate tulemustega. Kui varem olid valikud liialt piiratud, siis nüüd on neid ülemäära palju.