Kolumn: lohutuseks noorele inimesele

Martin Pent. Foto: Erakogu

Jaanipäev on juba ukse ees ning ühes sellega on lõpule jõudmas kevadsuvine koolide lõpetamise hooaeg. Juhuse tahtel on mulle silma alla sattunud mõnede eri vanuses lõpetajate kirja pandud mõtted, mille kallal parajasti ajusid ragistatakse. Neist mõtetest kumab läbi ebakindlust, otsustusvõimetust, kramplikku hirmu tuleviku ees. Nii tuttav on see kõik.

Mida tulevikuga ette võtta? Kas õppida edasi? Või võtta hoopis vaheaasta? Ehk peaks hoopis palgatööd tegema? Austraalia tundub hea variandina. Vahest peaks end avastama minema? Ei pane üldse imestama, kui nooruk oma pea justkui vasara ja alasi vahel tunneb olevat. Möödunud põlvkondade soov kogeda elus valikuvabadust on täitunud, kuid vastukäivate tulemustega. Kui varem olid valikud liialt piiratud, siis nüüd on neid ülemäära palju.

Ka psühholoogid on täheldanud, et liiga suure valikuvabaduse puhul ei pruugi inimesed olla üldsegi mitte rõõmsad, vaid hoopis loobuvad sageli valiku tegemisest üleüldse. Et teha parim valik, tuleb esmalt oma võimalusi kaaluda, see on aga ajakulukas töö. Kui võimalusi on tohutult, ei ole nende kõigi võrdlemine mitte üksnes ülimalt keeruline, vaid jätab alatiseks õhku näriva kahtluse: kas ikka sai tehtud parim valik?