Kolumn: saaks ilusat ilma ja rohkem aega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Piret Saul-Gorodilov.
Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi

Suvi on puhkuste ja patareide laadimise aeg. Selle aastaaja ootusega kaasneb alati teatav lootus. Ilmalootus – tuleks ometigi ilus suvi. Soe, aga mitte liiga – umbes nii 24–27 kraadi. Kuigi vahepeal võiks ikka vihma ka sadada, et kõik ilusasti haljendaks. Muidugi oleks hea, kui sajaks pigem öösel, päev võiks olla jälle ilus päikesepaisteline. Kerge soe tuuleke on teretulnud. Paitab päevitunud ihu ja puhub sääsed eemale. Eriti tänuväärne, kui ta puhub sellise nurga alt, et soojad veemassid mereranda liiguvad. Aga aeg-ajalt võiks ikkagi pilves selginemistega olla, sest ega see UV-kiirgus head ei tee.

Eesti ilm, see pakub alati vestlusteemat. Vahet pole, kas kiitvas või kiruvas toonis. Eesti ilm – see on ülim võrdõiguslikkuse etalon. Olenemata sissetulekust, soost, rahvusest, nahavärvist ning kõiksugu muudest eelistustest, paistab päike või sajab vihm meie peale võrdsetel alustel. See on territoriaalne ühisosa. Ühisosa leidmine on praegu, mil toimub pidev leerideks jagunemine, väga valus teema. Isegi suveajal.

Suvi ja aeg. Ajaühikud on küll ülemaailmselt taadeldud, defineeritud ja määratletud, kuid ta on ikkagi suhteline. Aja kulgemine on individuaalne. Ühed viidavad aega, teised veedavad aega. Mida intensiivsemalt kulutada, seda kiiremini möödub. Suvi pakub hulgaliselt aja sisustamise mooduseid. Võiks lausa öelda, et suve pikkus on pöördvõrdeline rahakoti paksusega. Mida õhem, seda pikem. Planeerimata kulgemine kestab kauem, aga kõrvalejäämise kollil on pikad hambad. Kuidas sa tunnistad septembris, et ajasid suvel maasikaid heinakõrre otsa, riputasid saunavihtu räästa alla kuivama ja suplesid metsajärves, kui teised samal ajal ...

Tagasi üles