Juhtkiri: kus te olete?
2. juuli 2019, 00:00
Eestis kaob igal aastal kümneid inimesi. Suur osa neist leitakse üles, osa aga jääbki väga pikaks ajaks kadunuks. Lääne-Virumaad puudutab inimeste kadumine praegu päris palju, sest nädalavahetusel jõudsid avalikkuse ette uudised Kariibi merel kaduma läinud meie kandist pärit purjetajast ja Jõhvis otsekui haihtunud Ubja naisest.
Kui ennast vabatahtlikult ihuüksi looduse stiihiaga silmitsi seadnud meresõitja kadumisest võib isegi aru saada (ehkki tänapäevane tehnika peaks ju ometi olema sellisel tasemel, et suudaks jahi kohta infot anda), siis Jõhvis toimunu on märksa suurem müsteerium.
Samas võib sellel olla väga lihtne selgitus – naine tahtis lihtsalt pildist välja astuda. Kas siis täie teadlikkuse juures olles või haigushoost ajendatuna.
Praegu ei tea seda keegi, teame vaid, et lähedasi piinab südamevalu, teadmatuseuss närib hinge ning nende peas keerlevad mõtted halvimast. Jäänud on lootus parimale.
Viimatine kadumisjuhtum oli Lääne-Virumaal vahetult enne jaani, mil 75-aastane vanahärra õhtul koeraga jalutama läks ja koju ei naasnud. Mees, elu ja tervise juures, leiti järgmise päeva pärastlõunal kodust 30 kilomeetri kauguselt.
Sest nii kaua, kui pole kalmu, kus oma hingevalule lohutust otsimas käia, säilib salamisi lootus. Isegi kui mõistus võib öelda vastupidist.
Suure panuse vanahärra otsingutel andsid vabatahtlikud. Eestis tegutseb sihtasutus Kadunud, mis teeb tänuväärt tööd kaotsi läinud inimeste otsimisel.
Aga paraku jääb nii mõnigi kadunu leidmata ja aasta-aastalt pikeneb nimekiri jäljetult kadunud inimestest, kelle lähedased ikka ja jälle pilgu välisukse poole suunavad, lootes näha tütart või poega, ema või isa tuppa astumas. Sest nii kaua, kui pole kalmu, kus oma hingevalule lohutust otsimas käia, säilib salamisi lootuskiir. Isegi kui mõistus võib öelda vastupidist ja teadmatust täis päevadest on saanud kuud ning kuudest aastad.
Traagilise sündmuse või terviserikke eest pole meist keegi kaitstud, teadlik kadumine on sügavalt isiklik otsus, kuid vastutustundlik käitumine on lähedaste säästmine hingepiinadest. Telefonikõne vanematele võtab loetud minutid ja tantsupeole publiku sekka kaasa võetava lapse telefoninumbriga “märgistamine” on vaid pastaka tindikulu.