Kuidas rakverlased endale kauaoodatud basseini said

Välibasseinid ja hiljem valminud supelushoone sai nii populaarseks, et seda külastas ühe päeva jooksul koguni üle 600 inimese. Nii mõnigi rakverlane õppis just neis basseinides ujuma. Foto: SA Virumaa Muuseumid

Spetsiaalne ujumisbasseinide asutamise komisjon koosseisus linnavolinikud J. Remmert, E. Landberg, A. Palgi, H. Treve, dr E. Sild ja linnanõunik A. Raba tuli kokku 3. septembril 1936. Komisjon tunnistas ujula tarvis sobivaks maaala tollase Kreutzwaldi (nüüd Koidula) ja Veemi (nüüd Vee) tänava nurgal oja kaldal.

Ujula projekti autoriks valiti Tallinna arhitekt Tõnis Mihkelson, kes oli tuntuks saanud oma ujulaprojektidega Aegviidus ja Nõmmel. Projektis olid ette nähtud peale basseini eelsoojendustiigid ja ujulahoone. Ehituseelarve suurus oli 11 665 krooni. Kohe varsti tegi arhitekt projektis muudatusi. Nende kohaselt pidi bassein koosnema kahest osast: sügavam, lõunapoolne bassein oli ette nähtud suurusega 12,5 x 20 meetrit ja maksimaalse sügavusega 3 meetrit, põhjapoolne osa 50 x 50 x 8 meetrit. Madalama basseini otsa pidi tulema hüppelaud, sügavama otsa hüppetorn kõrgusega 5 meetrit.

Neerukujuline soojendustiik oli ette nähtud ojast tuleva vee kogumiseks ja soojendamiseks (soojenemiseks) enne basseinidesse laskmist. Kavandati veel teinegi eelsoojendus. Selleks tuli ehitada tamm Karja tänava äärde ja nii tekitada ka seal tiik (paisjärv).