Nädala kaja: minu arm on peos

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Tean üht meest, kelle ütlus kõlas kord lainena üle lauluväljaku. “Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad, laulupeod meie võidud.” Nende kuldsete sõnadega väljendas president Lennart Meri seletamatut. Laulupeo palet ja vaimu. Oli 1999. aasta. Viimane üldlaulupidu tema osalusel.

Esimene üldlaulupidu 150 aastat tagasi tõi ühe teise suurmehe, rahvaliikumise eestvedaja, Eesti Postimehe väljaandja Johann Voldemar Jannseni hõike peale “kõiki, kes eesti keeles laulda võivad ja tahavad” laulupidude sünnilinna. Pööripäev oli hakanud tasahilju valgeid öid lühemaks lugema, kui Tartusse tuli kokku ligi 900 meest. Ajad olid ülikeerulised: suurem näljahäda oli vaevalt üle elatud, raudteel seati alles esimesi rööpaid. Aga ometi, nad tahtsid ja võisid. Sest vägi polnud raugenud, tahe peatunud. Kokku tuldi. Saadi. Jäädigi.

Semiootik ja kirjanik Valdur Mikita on mesipuu poole lendava mesilassülemi kujundit laulupeomütoloogias pidanud väga tähendusrikkaks. Tõsi, igaüks meist on lennelnud linnupuu poole. See, kes laulab. Kes oskab kuulata.

Laulupeoga samastab end meist igaüks, see on pidu, mis meie ugrimugri geenidesse on juuri pidi põimitud. Igaüks siin Maarjamaal on selle imeväega, millega väikesel on võimsust kasvada ilm­otsatuks, suureks sirgunud. Me mõistame üksteist ja kõlksume ühte, julgedes valjuhääli välja öelda, et armastame ühes laulmist. Seda, kuidas segunevad maalähedane ürgsus, hingemeel ja haldjakeel, mida oskab vaid miljon inimest maailmas. Habrast ja õrna keelt, millest on suudetud välja võluda vägevaid luuletusi, mis on saanud lauludeks. Laulud sädelevad sõlgedes, poevad sala rahvarõivatriipu, elavad õilmitsedes koos meiega, kuni heidame püha Eestimaa rüppe unele.

Tasase maa rahval on kummaline võim kord viie aasta jooksul anda laulule selline energia, et ületame mäekõrguselt ka kõige temperamentsemaid rahvuseid. Me paneme kõlama kõik.

Laulul on jõud, sõnal vägi. Tasase maa rahval on kummaline võim kord viie aasta jooksul anda laulule selline energia, et ületame mäekõrguselt ka kõige temperamentsemaid rahvuseid. Me paneme kõlama kõik. Helagu laulukaare alt mesipuu poole lendlemine, laul südames sügaval olevast Eestimaast või meie enda armsa sõnameistri Urve Tinnuri sel laulupeol esimest korda kõlav “Keegi pole üksi”.

Ühes laulmises on peidus alati tiba ühes hingamist. Sõnu, neid polegi mõnikord vaja. Vahel neid polegi. On vaikuseviiv, kus süda saab rääkida, hing hingata. On paus, et poetada käsi teise pihku.